Berlin revisited

Ja tralaaa! Armas bloogikiibitseja, arvake ära, kes kirjutab jälle!

Viimastel päevadel on mul 6nnestunud viibida linnas, kus on mustmiljon döner-kebabi putkat ja spetsialisti andmetel poolteist kuni kaks (sügavalt ohates ning khm... mööndustega, mööndustega!) ilusat naist.

Olen vaadanud prantsuse impressionistide ja saksa ekspressionistide töid (T.-l on rahvusvaheline muuseumitöötajate v6lukaart, millega saab suurema vaevata piletisabast VIPide ukse kaudu paar inimest sisse sahkerdada) ning m6ningal määral ka tolmunud mustade klahvidega tshembalosid, klavikorde, r6ngakujulisi pasunaid ja mehhaanilisi klavereid.

Tegelikult ma olen tsipake pettunud, et ma I.-d ei näinudki, et ta üldse ei vastanud. Seitsme aasta tagused mälestused on ikkagi superlahedad ja eredad. Metroos6idud, nali ja trall, unetud ööd ja eriti I. ja H. (Kahekümneaastaselt oli tookord t6eline shokk aduda, et m6ned poisid v6ivad olla nii vahvad.) Selles vanuses v6ibolla ongi asjad teistmoodi ka. Ja need ei kordu. Ja v6ibolla neid kohti ei peakski uuesti külastama. Ei noh, kindlasti ei peaks.