Pime on!

Täna oli tükk aega elekter ära.

Istusin algul pool tundi kottpimedas, siis panin K. küünla põlema, tegin ettevaatlikult ukse lahti, hiilisin pisut trepikojas korgiotsingul ringi, vaatasin imelikke pisikesi mõistatuslikke numbreid raudkapis, mille uks ei käinud millegipärast lahti, ajasin stendilt korteriühistu vahetuspirnimehe numbri taga näpuga järge, tutvusin rahutult telefoneeriva naabrimehega, kes oli parajasti telekat vaadanud, kui äkki... (Ei tea, kas see on seesama, kes kõvasti Biitleid kuulab?) ja tulin sama targalt tuppa tagasi.

Õudne igatsus oli. Muidu, ma mõtlen.

Siis ikkagi helistasin. Oh, ma ei teagi... Küll ma olen nõrk. Ma...

Mul on nagunii ju juba keskendumisraskused, nii et mis see enam loeb.

Ja siis mõne aja pärast läks valgeks tagasi.

Imelik, et Euroopas on pimedus nii ebaloomulik. Kõik jääb seisma. Milline veider elektrifitseeritud elu. Kahtlustan, et me ei ole sellest eriti õnnelikumad, on lihtsalt teistmoodi.