Ostan kokku Väikese Muki pükse!

Kallis bloogikiibitseja, kui teil on beduiinidest või magreeblastest sõpru-tuttavaid, siis te saate muidugi aru, miks mul niisuguseid riideesemeid vaja on. T. hoiatas mind juba. Selgub, et liibuvad riided pole Mauritaanias eriti aktsepteeritud ja ennast tuleb siivsalt vähemalt maani ja ülevalt poolt küünarnukkideni kinni katta. Veab, et nägu võib näidata, mitte nagu Jeemenis, kus naised peavad higistama ja käima üleni mustas, ainult silmavalged välkumas.

Minu jaoks tähendab see seda, et pean soetama täiesti uue garderoobi, sest mul on kõigest üks püksipaar ja kaks pluusi, mis ülalpool olevale kirjeldusele vastavad ja millega ei hakka palav. Oma lemmikutele Muki pükstele olen külje peale luku juurde Kongos juba augu sisse kulutanud. Täitsa jama lugu.

Aga sellistes imelikes kohtades enese riietamisega on minu kogemuste järgi küll paraku nii, et algul võid mõelda küll, "No mis see siis tähendab! Kuidas ei saa? Mina lihtsalt panen oma lemmikpüksid jalga!", aga seal vaatavad kohalikud sind nii veidra näoga, et tõmbad parema meelega juba pidžaama selga kui et lippad valimisjaoskonda lühikeste pükste väel.

Poest on praeguse dekolteemoe juures ka vist üsna keeruline mingeid adekvaatseid palava ilma hilpe leida. Vaatasin ringi - tõesti väga keerulised lood. Ainus lootus on meesteosakond, sinna ma pole veel kiiganud.

Tagasiteel plaanime T.-ga väikest jänesehaaki, nimelt Casablancas lennuki pealt maha hüpata ja natuke seal kandis ringi kooserdada. Hmm, aga kui juba meesteosakonnast juttu tuli, siis minu isiklik plaan on enne kähku läbi lugeda Tahar Ben Jellouni L'enfant de sable ja õmmelda Kongost toodud kirjust kangatükist paar paari Väikese Muki pükse. Üks sobilik Jeemeni sall mul õnneks juba on!

Trummeldan põnevusest sõrmi vastu lauda.

Täna tegin, muuseas, dokumendifotod ka ära. Eelmisel missioonil olin ainuke, kes oli saatnud mustvalge pildi, millelt rohkete skännimiste, kohapel tehtud koopiate ja muude väntsutuste tulemusel vaatas vastu peaaegu et keegi kohalik murjam. Meie ülemus eesnimega Karl Suur (jah just, Charlemagne nimeline briti päritolu naisterahvas oli meil seal), kelle ülesandeks oli meeskonnad moodustada ja kes peamiselt fotode põhjal otsustas (nagu kosjakontor, kas pole?) tuli espetsiaalselt minu juurde ja teatas, et tema arvates teeb pilt mulle kõvasti liiga ja et kes seda oleks võinud arvata, et ma päriselus nii normaalne välja näen. Mul vajus ikka mokk üsna töllakile selle peale, aga ühesõnaga - kokkuvõttes mul ilmselt väga vedas, et ma tema sobitajavõimete tulemusel sattusin just noore inglise džentelmeniga botaanikaaeda ja elektrifitseeritud Püha Neitsi Maarja õdede juurde, selle asemel et mingi seniilse vanamehenässiga näljases Mbuji Maijs ringi töllerdada ja õhtuti kottpimedas kahekümnedollarilist Croque-Monsieur'd näkitseda.