Nädalavahetusel koorilaagris magasin peaasjalikult terve õhtu maha. Teised laulsid ja tantsisid, aga mina olin nii kole väsinud, et midagi ei jõudnud teha. Unes nägin kõikvõimalikke hääleharjutusi. Ikka nii, et laske keel alla, ja siis teeme kõik "Ohhohhohhohhooo". Nagu batuudil hüppaks. Diafragmaga annad aga kõhust tõuke ja...

Üldiselt avastasin, et mina olen oma kõhulihaseid lauldes ainult ühtpidi kasutanud - kuidagi väljastpoolt sisspoole tõuganud - aga nüüd selgub, et pikkadel nootidel seestpoolt väljapoole on ka võimalik. Keha on ikka lõpmata veider instrument.

Järgmisel päeval oli hääl hirmus väsinud ja kõrvad hakkasid võõras kirjus sopranirühmas undama ja kaasa resoneerima, nii et kuidagi päris valus ja võimatu oli laulda. Minu meelest kostis kõrgetel nootidel kohati ligi pooletooniseid erinevusi vasakult ja paremalt. Ma ei tea, millest selline asi tuleb. Kas tõesti sellest, et mõned laulavad vibraatoga?

Kui ma kella ühe paiku ühel hetkel juba näpud kõrva toppisin ja entusiastlikult edasi kriiskasin, ütles hääleseadja, et no olgu, talle tundub, et edasi enam ei saa, et tänaseks peab ära lõpetama. Selline see oratooriumikoori argipäev ilmselt on...