Igapäevane jutt

Täna käisin ennast jälle vaktsineerimas. Meningiidi vastu. B-hepatiidi unustasin ähmiga ära, sest arstil oli kiire. Pärast otsustasin, et ei teegi, sest see nakkab vist ainult vere vms. kaudu, umbes nagu HIV. Loodetavasti nad ei pane piiril tähele. Mul endal pole nagunii islamimeeste vallutamise plaani. Malaariatablette seekord ka ei kavatse võtta. Eelmisel missioonil oli meil viis malaariahaiget kolleegi ja nad kõik sõid usinalt Malarone'i ja Lariami. Mul on esimesest korrast ikka täitsa isu täis. Ja nagunii on nakatumine üks suur loterii.

Hommikul selgus, et napilt jäime lahkesti lubatud eestiaegsest kapist, voodist ja kummutist (mida algul tasuta pakuti!) ilma, mis võttis ikka tuju tegelikult üsna ära, kuigi noh, mis selle mammona pärast ikka nii väga kurvastada, lõppude lõpuks võib ju ka põrandal magada ja riided virna laduda. Aafrikas magavad inimesed näiteks paljal savipõrandal, otse tuleaseme kõrval. Ja riideid on neil seal ka täpselt nii palju kui parajasti vaja läheb. Vaat nii!

Ja säärane luksus nagu pesumasingi on meil seal R.-iga kohe käepärast, nii et ei ole siin vinguda midagi... Varsti tuleb kevad ja lähevad ilmad soojaks ja ega me siis ei hakka ju toas oma mööblihunniku otsas istuma. Kõik on kole suhteline - asjadele võib väga erinevat moodi läheneda. Tühi ruum on igal juhul parem kui täis ruum. Meil siin Euroopas on kodudesse kuhjatud kõikvõimalikku täiesti mõttetut träni tegelikult. Me võiks täiesti vabalt ilma kõige selleta elada. Teeks kodus lõkkel süüa ja käiks pesu ja hambaid Emajõe mustas jääaugus pesemas näiteks. Hehee!

Ah?

Noh?

Kes tuleb?