Hästi naljakas, et üksöö nägin unes kolleegi, keda ma ainult õige põgusalt tunnen. See on üks tüüp, J., kes missioonidevälisel ajal töötab Prahas tangoõpetajana, selline skandinaavlase välimusega slaavlane. Ükskord Kinshasas basseini ääres tuli keegi saatkonnast teda suisa rootsi keeles kõnetama. Ma ise oleksin seda ka samahästi teha võinud, kui ma vaid rootsi keelt oskaksin. Nojah. See oli päriselus.

Unes nägin hoopis, et me reisisime koos, sõitsime muudkui lennujaama ja sahkerdasime sääsetõrjekreemi läbi turvakontrolli, aga nii, et hästi lõbus oli. Ja muuseas, tema ka unes malaariatablette ei võtnud!

Põhjus, miks ma sellest siia kirjutan, on see, et ma üritan paaniliselt välja mõelda, miks ma teda unes nägin. Ma nimelt ei saa aru. Mul on komandeeringus palju sõpru ja tuttavaid tekkinud, aga tema ei olnud nagu mitte millegi poolest eriline ega midagi. Täiesti tavaline tuttav, üsna võõras pealegi. Ja nüüd võtab kätte ja ilmub sedasi lambist nagu Jeesuke! Kas pole jabur?