Igapäevane jutt

Täna käisin ennast jälle vaktsineerimas. Meningiidi vastu. B-hepatiidi unustasin ähmiga ära, sest arstil oli kiire. Pärast otsustasin, et ei teegi, sest see nakkab vist ainult vere vms. kaudu, umbes nagu HIV. Loodetavasti nad ei pane piiril tähele. Mul endal pole nagunii islamimeeste vallutamise plaani. Malaariatablette seekord ka ei kavatse võtta. Eelmisel missioonil oli meil viis malaariahaiget kolleegi ja nad kõik sõid usinalt Malarone'i ja Lariami. Mul on esimesest korrast ikka täitsa isu täis. Ja nagunii on nakatumine üks suur loterii.

Hommikul selgus, et napilt jäime lahkesti lubatud eestiaegsest kapist, voodist ja kummutist (mida algul tasuta pakuti!) ilma, mis võttis ikka tuju tegelikult üsna ära, kuigi noh, mis selle mammona pärast ikka nii väga kurvastada, lõppude lõpuks võib ju ka põrandal magada ja riided virna laduda. Aafrikas magavad inimesed näiteks paljal savipõrandal, otse tuleaseme kõrval. Ja riideid on neil seal ka täpselt nii palju kui parajasti vaja läheb. Vaat nii!

Ja säärane luksus nagu pesumasingi on meil seal R.-iga kohe käepärast, nii et ei ole siin vinguda midagi... Varsti tuleb kevad ja lähevad ilmad soojaks ja ega me siis ei hakka ju toas oma mööblihunniku otsas istuma. Kõik on kole suhteline - asjadele võib väga erinevat moodi läheneda. Tühi ruum on igal juhul parem kui täis ruum. Meil siin Euroopas on kodudesse kuhjatud kõikvõimalikku täiesti mõttetut träni tegelikult. Me võiks täiesti vabalt ilma kõige selleta elada. Teeks kodus lõkkel süüa ja käiks pesu ja hambaid Emajõe mustas jääaugus pesemas näiteks. Hehee!

Ah?

Noh?

Kes tuleb?

Hästi naljakas, et üksöö nägin unes kolleegi, keda ma ainult õige põgusalt tunnen. See on üks tüüp, J., kes missioonidevälisel ajal töötab Prahas tangoõpetajana, selline skandinaavlase välimusega slaavlane. Ükskord Kinshasas basseini ääres tuli keegi saatkonnast teda suisa rootsi keeles kõnetama. Ma ise oleksin seda ka samahästi teha võinud, kui ma vaid rootsi keelt oskaksin. Nojah. See oli päriselus.

Unes nägin hoopis, et me reisisime koos, sõitsime muudkui lennujaama ja sahkerdasime sääsetõrjekreemi läbi turvakontrolli, aga nii, et hästi lõbus oli. Ja muuseas, tema ka unes malaariatablette ei võtnud!

Põhjus, miks ma sellest siia kirjutan, on see, et ma üritan paaniliselt välja mõelda, miks ma teda unes nägin. Ma nimelt ei saa aru. Mul on komandeeringus palju sõpru ja tuttavaid tekkinud, aga tema ei olnud nagu mitte millegi poolest eriline ega midagi. Täiesti tavaline tuttav, üsna võõras pealegi. Ja nüüd võtab kätte ja ilmub sedasi lambist nagu Jeesuke! Kas pole jabur?

Alati, kui palju juhtunud on, kui paha on, kui ma muretsen või olen õnnelik, mõtlen ema peale. Ema teeb mulle niimoodi mõttes vahel pai. Hehee! Pelk kujutluspilt on see küll, aga tõesti kuidagi aitab mind. Mõnikord läheb põsk täitsa soojaks ja justkui kergem hakkab. Õnn on ka tegelikult ajuti üsna talumatu.

PS! Vabandan sentimentaalsuse pärast.

Pime on!

Täna oli tükk aega elekter ära.

Istusin algul pool tundi kottpimedas, siis panin K. küünla põlema, tegin ettevaatlikult ukse lahti, hiilisin pisut trepikojas korgiotsingul ringi, vaatasin imelikke pisikesi mõistatuslikke numbreid raudkapis, mille uks ei käinud millegipärast lahti, ajasin stendilt korteriühistu vahetuspirnimehe numbri taga näpuga järge, tutvusin rahutult telefoneeriva naabrimehega, kes oli parajasti telekat vaadanud, kui äkki... (Ei tea, kas see on seesama, kes kõvasti Biitleid kuulab?) ja tulin sama targalt tuppa tagasi.

Õudne igatsus oli. Muidu, ma mõtlen.

Siis ikkagi helistasin. Oh, ma ei teagi... Küll ma olen nõrk. Ma...

Mul on nagunii ju juba keskendumisraskused, nii et mis see enam loeb.

Ja siis mõne aja pärast läks valgeks tagasi.

Imelik, et Euroopas on pimedus nii ebaloomulik. Kõik jääb seisma. Milline veider elektrifitseeritud elu. Kahtlustan, et me ei ole sellest eriti õnnelikumad, on lihtsalt teistmoodi.

Nädalavahetusel koorilaagris magasin peaasjalikult terve õhtu maha. Teised laulsid ja tantsisid, aga mina olin nii kole väsinud, et midagi ei jõudnud teha. Unes nägin kõikvõimalikke hääleharjutusi. Ikka nii, et laske keel alla, ja siis teeme kõik "Ohhohhohhohhooo". Nagu batuudil hüppaks. Diafragmaga annad aga kõhust tõuke ja...

Üldiselt avastasin, et mina olen oma kõhulihaseid lauldes ainult ühtpidi kasutanud - kuidagi väljastpoolt sisspoole tõuganud - aga nüüd selgub, et pikkadel nootidel seestpoolt väljapoole on ka võimalik. Keha on ikka lõpmata veider instrument.

Järgmisel päeval oli hääl hirmus väsinud ja kõrvad hakkasid võõras kirjus sopranirühmas undama ja kaasa resoneerima, nii et kuidagi päris valus ja võimatu oli laulda. Minu meelest kostis kõrgetel nootidel kohati ligi pooletooniseid erinevusi vasakult ja paremalt. Ma ei tea, millest selline asi tuleb. Kas tõesti sellest, et mõned laulavad vibraatoga?

Kui ma kella ühe paiku ühel hetkel juba näpud kõrva toppisin ja entusiastlikult edasi kriiskasin, ütles hääleseadja, et no olgu, talle tundub, et edasi enam ei saa, et tänaseks peab ära lõpetama. Selline see oratooriumikoori argipäev ilmselt on...

Laulmine tekitab lõualotti.

Väga õudne tõdemine, aga nii see kahjuks on jah. Võiks arvata ju, et juhtub vastupidine, kui muudkui treenid oma kaela- ja lõualihaseid, aga ei ole ühti. Diafragmaharjutuste tegemine ei näi ka väljapoole eriti mõjuvat.

Mulle jõudis täna kohale, kui masendav füüsiline tegevus see tegelikult on - töötavad kõik puha kasutud lihased ju. Pärast on tunne nagu oleks hullult sporti teinud, aga kõht ja kael lähevad sellest aina jämedamaks.

Ostan kokku Väikese Muki pükse!

Kallis bloogikiibitseja, kui teil on beduiinidest või magreeblastest sõpru-tuttavaid, siis te saate muidugi aru, miks mul niisuguseid riideesemeid vaja on. T. hoiatas mind juba. Selgub, et liibuvad riided pole Mauritaanias eriti aktsepteeritud ja ennast tuleb siivsalt vähemalt maani ja ülevalt poolt küünarnukkideni kinni katta. Veab, et nägu võib näidata, mitte nagu Jeemenis, kus naised peavad higistama ja käima üleni mustas, ainult silmavalged välkumas.

Minu jaoks tähendab see seda, et pean soetama täiesti uue garderoobi, sest mul on kõigest üks püksipaar ja kaks pluusi, mis ülalpool olevale kirjeldusele vastavad ja millega ei hakka palav. Oma lemmikutele Muki pükstele olen külje peale luku juurde Kongos juba augu sisse kulutanud. Täitsa jama lugu.

Aga sellistes imelikes kohtades enese riietamisega on minu kogemuste järgi küll paraku nii, et algul võid mõelda küll, "No mis see siis tähendab! Kuidas ei saa? Mina lihtsalt panen oma lemmikpüksid jalga!", aga seal vaatavad kohalikud sind nii veidra näoga, et tõmbad parema meelega juba pidžaama selga kui et lippad valimisjaoskonda lühikeste pükste väel.

Poest on praeguse dekolteemoe juures ka vist üsna keeruline mingeid adekvaatseid palava ilma hilpe leida. Vaatasin ringi - tõesti väga keerulised lood. Ainus lootus on meesteosakond, sinna ma pole veel kiiganud.

Tagasiteel plaanime T.-ga väikest jänesehaaki, nimelt Casablancas lennuki pealt maha hüpata ja natuke seal kandis ringi kooserdada. Hmm, aga kui juba meesteosakonnast juttu tuli, siis minu isiklik plaan on enne kähku läbi lugeda Tahar Ben Jellouni L'enfant de sable ja õmmelda Kongost toodud kirjust kangatükist paar paari Väikese Muki pükse. Üks sobilik Jeemeni sall mul õnneks juba on!

Trummeldan põnevusest sõrmi vastu lauda.

Täna tegin, muuseas, dokumendifotod ka ära. Eelmisel missioonil olin ainuke, kes oli saatnud mustvalge pildi, millelt rohkete skännimiste, kohapel tehtud koopiate ja muude väntsutuste tulemusel vaatas vastu peaaegu et keegi kohalik murjam. Meie ülemus eesnimega Karl Suur (jah just, Charlemagne nimeline briti päritolu naisterahvas oli meil seal), kelle ülesandeks oli meeskonnad moodustada ja kes peamiselt fotode põhjal otsustas (nagu kosjakontor, kas pole?) tuli espetsiaalselt minu juurde ja teatas, et tema arvates teeb pilt mulle kõvasti liiga ja et kes seda oleks võinud arvata, et ma päriselus nii normaalne välja näen. Mul vajus ikka mokk üsna töllakile selle peale, aga ühesõnaga - kokkuvõttes mul ilmselt väga vedas, et ma tema sobitajavõimete tulemusel sattusin just noore inglise džentelmeniga botaanikaaeda ja elektrifitseeritud Püha Neitsi Maarja õdede juurde, selle asemel et mingi seniilse vanamehenässiga näljases Mbuji Maijs ringi töllerdada ja õhtuti kottpimedas kahekümnedollarilist Croque-Monsieur'd näkitseda.

Kommisõltlane, marss kapist välja!

Nii. Vaadakem tõele näkku - mul on järjekordne magusaperiood käes. Viimastel kuudel olen päevas suutnud süüa vähemalt oma 100 - 200 grammi kommi. Pidevalt on tunne, et pistaks midagi põske. Oo!, kuluks jälle ära väike süsivesikudoos - paar shokolaadikompvekki, pakk sefiiri, marshmellow'sid, pralineekomme, inglise lagritsat, martsipani või muud säärast. Tegelikult olen muul ajal aus tervisliku toitumise entusiast, ainult kommitamisele kipun millegipärast erandi tegema.

Minu köögikapis lihtsalt peab alati olema väike kommivaru. Käekotis ka, kui olud võimaldavad. Armas bloogikiibitseja, kui ma olen teile kunagi öelnud, et mul midagi sellesarnast kotis ei ole, siis mul on seda olnud tõenäoliselt vähevõitu, võibolla on olnud kohe eriliselt kurblik periood ja seetõttu endalgi parajasti kitsas käes.

Täiskasvanu on muidu ikka tore olla, ainult väga kahju, et ei ole enam kedagi, kes kasvataks ja keelaks. Noh, või, olgem ausad, aeg-ajalt ka konkureeriks kapist varude vähendamisel.

Ma kolisin. Unes. Seal oli kolm tuba. Ja mina sain kõige tagumise. Korter oli selline hästi sopiline ja ma ei olnud seal kunagi käinud. Isegi vaatamas polnud käinud. Mitte kunagi polnud üleüldse säärast labürintlikku pesa näinud. See oli peaaegu nagu koobas, aga hästi ilus. Tagumine tuba oli sinine, laest koorus värvi ja keegi oli seintele midagi maalinud. Selline soe sinine ja turvaline koht oli. Ma käisin seal ja arutlesin, kuhu ma oma voodi panen, kustpoolt on ilmakaared ja kust paistab päike.

Kappe oli meil terve maa ja ilm, kõik kohad täis - selliseid eestiaegseid, laineliste ustega. Ja kummuteid, oo! Kõige esimene tuba oligi nagu mööbliladu. Arutlesime siis, mida sealt välja visata ja mida jätta. Jätta ei tahtnudki midagi. Keskmises toas oli kogu mööbel millegipärast sünge ja tumeroheline ja mulle see millegipärast ei meeldinud. Nagu vetikariik! Või vetikaisse kasvanud tiik õigemini. Aga mina kolisin oma eksootilisse sinisesse basseini. Aknad olid millegipärast hästi tillukesed, peaaegu olematud, nagu Aafrikas. Terve ruum ühes värvitud seinte ja ebaühtlase tsementpõrandaga meenutas Aafrikat.

See tuba oli tegelikult kaheosaline, tagapool oli selline turvaline magamisnurgake, sellepärast see nii labürintlik tunduski. Eespoolt läks uks veel kellegi teise koju. Mäletan, et käisin sealgi tiiru - seal olid kõik kohad igasugu noote ja maale täis - ja mõtlesin, et näe, kui toredad naabrid.

.

Praegugi üritan veel meenutada, kas ma tõesti ei olnud seal kunagi käinud ja tõepoolest, ei olnud. Polnud kunagi näinud.

Mina näen unes alati tuttavaid kohti. Ma tean, et kõigil ei ole niimoodi. Kohtadel on mul unes sageli mingi muu nimi, aga ärkvel olles tunnen ära hoopis oma kunagise kodu, lasteaia, kooli, vanaema hoovi ühes maasikapeenarde ja puuriidaga, Karusselli poe, muusikakooli, kooliäärse tiigi... Raamatuid lugedes on mul ka täpselt sama imelikud lood - ilmselt ei suuda mu fantaasia ise luua täiesti uusi kohti, mingi raam peab ikka tuttav olema. Pettefleti Pluk elab minu peas näiteks P. tänava nurgatoas.

.

PS! Te ei saa mu unenägu kommenteerida. See on üleni minu oma.

Oh kui õndsad on need pühad taevas!

Ma tahaks kõige rohkem iseennast mõista. Ma ei saa mitte midagi aru enam! Aga kole uudishimulikuks teeb.

Paneelmajal on tõepoolest omad miinused. Ülemine naaber kuulabki täpselt sellist muusikat, sama kõvasti ja nii mitu korda järjest nagu K. ennustas, aga mitte the B. "All you need is love" nimelist lugu, vaid "Come together". Mina lasin siis talle heasoovlikult vastutasuks SFA "I can't get enough of it".
Eile käisin juuksuris, aga tundub, et vist ikka nii ilus ei ole, kui oleks tahtnud. Ma ei tea, miks mul on juuksurile alati nii raske seletada, mida ma tahan. Ta noogutab alati nii mõistvalt, ta on üleüldse üks väga armas juuksur, aga tagantjärele selgub, et ta sai ikka valesti aru.