Oi, kus veab!

Ma ei tea, kas teie, armas bloogikiibitseja, usute, et teil veab. Mina otsustasin täna hommikul pimesi, et mul ilgelt veab. Korteriotsingud on ju selline asi, kus jaburale fanatismile ja idiootsele järjekindlusele on lisaks ka ropult õnne vaja. Korrutasin endale hommikul tobedaid kuulutustelehekülgi sirvides jonnakalt: Minul veab! Minul veab!, jooksin tulevase jackpoti aimduses oma kuus korda kööki ja tagasi (Kasekese kommi paberit ära viskama), iga kord korraks ja viimast korda, aga siis ei suutnud vastu panna ja pidin ühe veel võtma.
Kui tagasi jõudsin, oli kõik ikka endine, midagi ei olnud ilmunud. Nii et loodan ikka veel - mul ju nii õudselt veab.

R. käis välja idee viietoalisest korterist mullivanni ja saunaga, mis tundub pisut ahvatlev, kui seda sõbralike inimestega jagada.
Korterite vaatamisest on tuju päris ära läinud, ausalt öeldes. Mõtlen siin endamisi, et huvitav, kus need miinimumpalgaga inimesed siis elavad. Väga veider elamispinnamaastik on mu meelest Tartus. Või äkki mina olen liiga nõudlik? Tahaks ilusat suurte akendega tuba ja kööki, kus oleks gaasipliit ja et see kõik asuks kesklinnas või selle lähedal ja põhiline, et oleks õige tunne. Kodune tunne on kõige tähtsam. Selle tunneb kohe ära. See kas on või ei ole. Hästi lihtne. See ei maksa mitte midagi.

Pärnu kodule mõtlesin ka. Peale igasuguste võõraste kodude vaatamist tundub, et kui isa juhuslikult Tartus elaks, siis võiksin äkki temaga ühes majas elamisest juba mõelda. Vähemalt ruumi oleks palju. Aga Pärnu on nii vale koht ja sinna ma tõesti enne viiekümnendat eluaastat kolida ei tahaks. See oleks nagu Okasroosikese unne suikumine.

Eile kell üks öösel sain muuhulgas ka ühe päevakajalise sõnumi. Keegi kolmetoalise korteri omanik pidi olema lõpuks avastanud mu kuulutuse raamatukogu asjakohaselt stendilt. Nii ma endamisi juurdlesin. Sõnum ise oli järgmine: "Sa otsid tuba? Mina otsin ka! Võib-olla me tegeme kaas korteri! Ma ollen väga normalne sakslane, arhitekti, kergesti hooldatav, mitte alkoholik, puhas! Võib-olla see ei ole problem teiele ma olen sakslast mees! Palun kohtuma. A."
Ausõna! Täpselt selline sõnum oli. Ja nüüd mul on ka kohting soolas ja puha. Peale kõige muu tean ma kokku juba viit kodutut või sarnase perspektiiviga inimest, nii et vabalt võime teha kaaskorteri mitteprobleemsetele ja kergestihooldatavatele puhastele karsketele kodu- ja võõramaalastest arhitektidele, muusikutele, töötutele, vaatlejatele ja muudele inimestele.