Eile oli äärmiselt vahva päev. Palju innustavaid kontakte. Tutvusin kokku umbes kuue ääretult sümpaatse inimesega ja tundsin ennast natuke kasulikuna. Üks võõras tüdruk lõi mu pahviks sellega, et teadis minu kohta kõige uskumatumaid ja imelikumaid detaile. Näiteks seda, et ma õppisin prantsuse keelt, elasin kunagi Pepleri ühikas tema kursaõega ühes toas (mis on tegelikult ainult poolikult õige, sest ma ju kolisin just siis välja, kui tema sinna sisse kolis) ja unustasin oma pildid seinale. Samas toas elas siis pärast seesama tüdruk ja mäletas neid pilte, mille oli mulle kunagi kinkinud kursaõde K., kes oli ise nende autor ja kellega me käisime koos Itaalias ja Laial tänaval krokiis, mispeale tema sinna osakonda üle läks ja minu silmapiirilt ja tutvusringkonnast jäljetult kadus.
Selgus, et üks teine tore tütarlaps oli kolme mu sõbra sõber ja ka väga tore. Ühe quebeclasega sain prantsuse keeles rääkida, mis tegi mu pööraselt õnnelikuks ja ühele austraallannale pidin juhatama, kus oleks Tartus mõttekas juuksuri juurde minna, mispeale ta tahtis mind kohe kangesti oma inglasest isale tutvustada ja selgus, et tegelikult on viimane Pärnus sündinud ja kuni kümnenda eluaastani isegi elanud, sest tema vanemad olid linavabriku omanikud ja miskitpidi oli see mees ema poolt isegi eesti verd ja elas kunagi villa Ammende lähedal mingis villas, mida nüüd vist enam ei ole.

Üks ilmutus oli ka. Ülikooli raamatukogu trepil seisis Kreekast naasnud L., kes on korraks Tartus tagasi. L.-ist kui sõbrast tunnen siiani teravalt puudust. Kunagi meil oli tavaks koos laulda ja esineda ja muud säärast.
Ja siis ükskord, vist Simuna kirikus, mingil väga jabural momendil oli mul selline imeilus nägemus. Ruum oli pime ja äkki tehti uks pärani ja sealt paistis kiiskav päike ja mingi valges lehvivas kleidis ilus naine. Ma teadsin, et see on kindlasti keegi suvine kontserdikülastaja ja peaaegu et oli kole kahju, et see polnud Neitsi Maarja ise või midagi muud säärast. Kõige toredam oli pärast, et ma nägin L.-i näost, et tema oli seda ka näinud ja sellisest operaatoritööst šokeeritud, ühesõnaga, ma sain tõendi, et ta NÄEB samamoodi ja see tegi mind hirmus õnnelikuks. Seda ei saagi nagu kirjeldada hästi. Ma ei tea, mis mõtet on sellest siia üldse niimoodi lihtsustatult kirjutada.
L. on mind võib-olla tahtmatult üsna palju mõjutanud. Vanasti tal oli selline kodu, kus oli üks vana täiesti häälest ära tiibklaver ja äärmiselt ilus pesunöör, mis jooksis sedasi diagonaalis üle magamistoa ja jättis seinale tähendusliku varju.
Ma olen L.-i muidugi alati imetlenud ka - ta on üks väga utoopiliste ideedega mustmüstiline olend. Ta on nii palju tugevam kui mina, tal on raudselt mingi salajane jõud. Ma ei ole teda kunagi meigituna näinud, aga ta on alati nii ausalt ilus.

Eilsed korterivaatluse tulemused väga nigelad: üks haiglapalat kusagil globaalse mure veerel, kuhu ma ei taha kolida. Muuseas – kas mina kirjutasin siin, et tahan kõrgeid lagesid ja suuri aknaid? Võtan kõik tagasi. Ma tahaks midagi hubast ja pikemaks ajaks. Ei ole ju väga utoopiline palve?
Tänased vaatlustulemused hoopis allapoole igasugust arvestust. Mind paneb alati kimbatama maaklerite nahhaalsus korteriuste paotamisel. "Näete, siin on meil nüüd üks tuba, mis peaks esimesest veebruaris vabanema," ütlevad nad ja löövad ukse pärani lahti. Üleeile pilt kolmest unisest tüdruktudengist, üks konspektiga, teine poest ja kolmas voodis pidžaama väel, eilses palatis kolm tülpindnukrat ehitusmeest oma ajutisel koikul, laual pakk võid, poolik saiakonts, nagis sinine puhvaika ja televiisorist Kodus ja Võõrsil.

Hommikul aitasin konverentsi raames garderoobitädi, kes oli mures, et äkki inimesed peavad järjekorras seisma. Lugematutest välismaalastest tänasid mantli eest eranditult kõik ja eestlastest ütles aitäh täpselt kaks ja pool inimest. Viisakalt tänasid kaks naisterahvast. Üks naine liigutas ka natuke tähenduslikult, aga arusaamatult huuli, ent kahjuks ei olnud see sugugi ühemõtteliselt tõlgendatav. Ei mõistnud, kas ta tõesti tänab või palub viimses janus klaasikest vett. Mina klaasi järele siiski ei tormanud – järjekord oli liiga pikk. Hakkan juba arvama, et olen eesti kontekstis erandlik, sest ma ütlen tõesti absoluutselt iga kord garderoobitädile aitäh. Ema kasvatusmeetodi tulemus ilmselt. Mina ei tahtnud olla ebaviisakas laps, sest emal oli siis alati piinlik ja mul oli tast kahju. Imelik on muidugi see, et mina arvasin siiani, et teiste inimeste emad on neile samu asju õpetanud, aga selgub, et ei ole üldse.