Ei kommenteeri!

Eilne õhtu oli väga meeldejääv ja lõbus, eriti tantsutuur muidu mittetantsiva T.-ga, kes keerutas, vastsoetatud Leica õlal, nagu keegi oleks talle äsja portsu koerapöörirohtu sisse söötnud.
Ehmatama pani kodanik K. ähvardus minu eraelu asjus kollase ajakirja K. poole pöörduda. Imestan, kuidas mõnedel inimestel kõigest juba nii kähku nii selge pilt on. Kahtlustan, et äkki nemad teadsid juba ammu enne, millega tegemist on. Minul pole igatahes veel aimugi. Aga minu nina... teadagi, on niisugustes küsimustes üsna ebausaldusväärne. Olen endiselt nagu Alice imedemaal. Kahtlustan igatahes, et mõtlen pooled vihjed ja naeratused välja ja susserdan päriselt ettetulevaile omastkäest pool juurde. Meeli ei saa küll igatahes usaldada. Ei tea, kas mul kunagi tekibki mingi realistlik pilt oma drageerimismaastikust? Võibolla seal seisabki ainult üksik kidur kasekene (lasteaiasümpaatia aastast 1986) ja ülejäänu olen kõik ise välja mõelnud ja ilmaaegu õhanud.