Mul on köha, krõbinad ja läikivad silmad.

Siisike ja Sahara

Kõik on korras. Süda tuksub kenasti. Siisikesele meeldib jalgrattaga sõita. Mis tähendab, et märtsis saab jälle kusagile, kus on pisut soojem.

Siisike ei ole üheski islamiriigis käinud veel. Väga põnev!

Iseenesest võiks juba veebruaris minna, sest märtsis paistab Tartus ka jälle troopiline lumepäike ja selles mõttes talle täitsa meeldib sel aastaajal siin. Kahju ainult, et lumikellukestest jääb seekord ilmselt ilma. Kõike korraga ei saa ju. Lumikellukeste asemel on siis liiv. Sahara. Uuuh!

Aga kui nüüd aus olla ja kui varasema Piusa koobaste kogemuse järgi otsustada, siis meeldivad lumikellukesed Siisikesele kõvasti rohkem kui liiv.

Käisin kardioloogi juures

Kardioloog kuulas mu südant mõtlikult, arvas, et kõik on korras, aga nõudis igaks juhuks, et homme koormustesti teeksin.
Jube tüütu on see tõendite tagaajamine. Aga et mõned inimesed on missioonil kuumarabanduse saanud või kokku kukkunud, siis tahavad nad iga hinna eest riski vähendada - evakueerimine on ju kallis ja tülikas. Aga minu meelest on jabur, et terve kari südamehaigeid ootab arsti ukse taga, mõned infarktikud ja stressajad on suurest südamevalust ostnud endale veel tasulise arstiaja ja siis mingi noor tüdruk, kes traditsioonilise "Mille üle te kaebate?" peale ükskõikselt õlgu kehitab, saab otsekohe arstile ja kohe järgmisel päeval koormustestile ja väntab seal niisama naljaviluks jalgrattaga (või äkki peab seal veel midagi tegema?). Ja mina olengi see tüdruk.
Minu meelest ei tohiks tegelikult sellist olukorda olla.
Ainus kole asi on, et polikliinik asub nii kaugel, et sellise ilmaga bussipeatuses külmetamisest tekivad kurku kahtlased krõbinad, mis laulmist segavad.

Ei kommenteeri!

Eilne õhtu oli väga meeldejääv ja lõbus, eriti tantsutuur muidu mittetantsiva T.-ga, kes keerutas, vastsoetatud Leica õlal, nagu keegi oleks talle äsja portsu koerapöörirohtu sisse söötnud.
Ehmatama pani kodanik K. ähvardus minu eraelu asjus kollase ajakirja K. poole pöörduda. Imestan, kuidas mõnedel inimestel kõigest juba nii kähku nii selge pilt on. Kahtlustan, et äkki nemad teadsid juba ammu enne, millega tegemist on. Minul pole igatahes veel aimugi. Aga minu nina... teadagi, on niisugustes küsimustes üsna ebausaldusväärne. Olen endiselt nagu Alice imedemaal. Kahtlustan igatahes, et mõtlen pooled vihjed ja naeratused välja ja susserdan päriselt ettetulevaile omastkäest pool juurde. Meeli ei saa küll igatahes usaldada. Ei tea, kas mul kunagi tekibki mingi realistlik pilt oma drageerimismaastikust? Võibolla seal seisabki ainult üksik kidur kasekene (lasteaiasümpaatia aastast 1986) ja ülejäänu olen kõik ise välja mõelnud ja ilmaaegu õhanud.

Õhust, armastusest ja piparkoogitaignast...

Eile oli äärmiselt vahva päev. Palju innustavaid kontakte. Tutvusin kokku umbes kuue ääretult sümpaatse inimesega ja tundsin ennast natuke kasulikuna. Üks võõras tüdruk lõi mu pahviks sellega, et teadis minu kohta kõige uskumatumaid ja imelikumaid detaile. Näiteks seda, et ma õppisin prantsuse keelt, elasin kunagi Pepleri ühikas tema kursaõega ühes toas (mis on tegelikult ainult poolikult õige, sest ma ju kolisin just siis välja, kui tema sinna sisse kolis) ja unustasin oma pildid seinale. Samas toas elas siis pärast seesama tüdruk ja mäletas neid pilte, mille oli mulle kunagi kinkinud kursaõde K., kes oli ise nende autor ja kellega me käisime koos Itaalias ja Laial tänaval krokiis, mispeale tema sinna osakonda üle läks ja minu silmapiirilt ja tutvusringkonnast jäljetult kadus.
Selgus, et üks teine tore tütarlaps oli kolme mu sõbra sõber ja ka väga tore. Ühe quebeclasega sain prantsuse keeles rääkida, mis tegi mu pööraselt õnnelikuks ja ühele austraallannale pidin juhatama, kus oleks Tartus mõttekas juuksuri juurde minna, mispeale ta tahtis mind kohe kangesti oma inglasest isale tutvustada ja selgus, et tegelikult on viimane Pärnus sündinud ja kuni kümnenda eluaastani isegi elanud, sest tema vanemad olid linavabriku omanikud ja miskitpidi oli see mees ema poolt isegi eesti verd ja elas kunagi villa Ammende lähedal mingis villas, mida nüüd vist enam ei ole.

Üks ilmutus oli ka. Ülikooli raamatukogu trepil seisis Kreekast naasnud L., kes on korraks Tartus tagasi. L.-ist kui sõbrast tunnen siiani teravalt puudust. Kunagi meil oli tavaks koos laulda ja esineda ja muud säärast.
Ja siis ükskord, vist Simuna kirikus, mingil väga jabural momendil oli mul selline imeilus nägemus. Ruum oli pime ja äkki tehti uks pärani ja sealt paistis kiiskav päike ja mingi valges lehvivas kleidis ilus naine. Ma teadsin, et see on kindlasti keegi suvine kontserdikülastaja ja peaaegu et oli kole kahju, et see polnud Neitsi Maarja ise või midagi muud säärast. Kõige toredam oli pärast, et ma nägin L.-i näost, et tema oli seda ka näinud ja sellisest operaatoritööst šokeeritud, ühesõnaga, ma sain tõendi, et ta NÄEB samamoodi ja see tegi mind hirmus õnnelikuks. Seda ei saagi nagu kirjeldada hästi. Ma ei tea, mis mõtet on sellest siia üldse niimoodi lihtsustatult kirjutada.
L. on mind võib-olla tahtmatult üsna palju mõjutanud. Vanasti tal oli selline kodu, kus oli üks vana täiesti häälest ära tiibklaver ja äärmiselt ilus pesunöör, mis jooksis sedasi diagonaalis üle magamistoa ja jättis seinale tähendusliku varju.
Ma olen L.-i muidugi alati imetlenud ka - ta on üks väga utoopiliste ideedega mustmüstiline olend. Ta on nii palju tugevam kui mina, tal on raudselt mingi salajane jõud. Ma ei ole teda kunagi meigituna näinud, aga ta on alati nii ausalt ilus.

Eilsed korterivaatluse tulemused väga nigelad: üks haiglapalat kusagil globaalse mure veerel, kuhu ma ei taha kolida. Muuseas – kas mina kirjutasin siin, et tahan kõrgeid lagesid ja suuri aknaid? Võtan kõik tagasi. Ma tahaks midagi hubast ja pikemaks ajaks. Ei ole ju väga utoopiline palve?
Tänased vaatlustulemused hoopis allapoole igasugust arvestust. Mind paneb alati kimbatama maaklerite nahhaalsus korteriuste paotamisel. "Näete, siin on meil nüüd üks tuba, mis peaks esimesest veebruaris vabanema," ütlevad nad ja löövad ukse pärani lahti. Üleeile pilt kolmest unisest tüdruktudengist, üks konspektiga, teine poest ja kolmas voodis pidžaama väel, eilses palatis kolm tülpindnukrat ehitusmeest oma ajutisel koikul, laual pakk võid, poolik saiakonts, nagis sinine puhvaika ja televiisorist Kodus ja Võõrsil.

Hommikul aitasin konverentsi raames garderoobitädi, kes oli mures, et äkki inimesed peavad järjekorras seisma. Lugematutest välismaalastest tänasid mantli eest eranditult kõik ja eestlastest ütles aitäh täpselt kaks ja pool inimest. Viisakalt tänasid kaks naisterahvast. Üks naine liigutas ka natuke tähenduslikult, aga arusaamatult huuli, ent kahjuks ei olnud see sugugi ühemõtteliselt tõlgendatav. Ei mõistnud, kas ta tõesti tänab või palub viimses janus klaasikest vett. Mina klaasi järele siiski ei tormanud – järjekord oli liiga pikk. Hakkan juba arvama, et olen eesti kontekstis erandlik, sest ma ütlen tõesti absoluutselt iga kord garderoobitädile aitäh. Ema kasvatusmeetodi tulemus ilmselt. Mina ei tahtnud olla ebaviisakas laps, sest emal oli siis alati piinlik ja mul oli tast kahju. Imelik on muidugi see, et mina arvasin siiani, et teiste inimeste emad on neile samu asju õpetanud, aga selgub, et ei ole üldse.

Oi, kus veab!

Ma ei tea, kas teie, armas bloogikiibitseja, usute, et teil veab. Mina otsustasin täna hommikul pimesi, et mul ilgelt veab. Korteriotsingud on ju selline asi, kus jaburale fanatismile ja idiootsele järjekindlusele on lisaks ka ropult õnne vaja. Korrutasin endale hommikul tobedaid kuulutustelehekülgi sirvides jonnakalt: Minul veab! Minul veab!, jooksin tulevase jackpoti aimduses oma kuus korda kööki ja tagasi (Kasekese kommi paberit ära viskama), iga kord korraks ja viimast korda, aga siis ei suutnud vastu panna ja pidin ühe veel võtma.
Kui tagasi jõudsin, oli kõik ikka endine, midagi ei olnud ilmunud. Nii et loodan ikka veel - mul ju nii õudselt veab.

R. käis välja idee viietoalisest korterist mullivanni ja saunaga, mis tundub pisut ahvatlev, kui seda sõbralike inimestega jagada.
Korterite vaatamisest on tuju päris ära läinud, ausalt öeldes. Mõtlen siin endamisi, et huvitav, kus need miinimumpalgaga inimesed siis elavad. Väga veider elamispinnamaastik on mu meelest Tartus. Või äkki mina olen liiga nõudlik? Tahaks ilusat suurte akendega tuba ja kööki, kus oleks gaasipliit ja et see kõik asuks kesklinnas või selle lähedal ja põhiline, et oleks õige tunne. Kodune tunne on kõige tähtsam. Selle tunneb kohe ära. See kas on või ei ole. Hästi lihtne. See ei maksa mitte midagi.

Pärnu kodule mõtlesin ka. Peale igasuguste võõraste kodude vaatamist tundub, et kui isa juhuslikult Tartus elaks, siis võiksin äkki temaga ühes majas elamisest juba mõelda. Vähemalt ruumi oleks palju. Aga Pärnu on nii vale koht ja sinna ma tõesti enne viiekümnendat eluaastat kolida ei tahaks. See oleks nagu Okasroosikese unne suikumine.

Eile kell üks öösel sain muuhulgas ka ühe päevakajalise sõnumi. Keegi kolmetoalise korteri omanik pidi olema lõpuks avastanud mu kuulutuse raamatukogu asjakohaselt stendilt. Nii ma endamisi juurdlesin. Sõnum ise oli järgmine: "Sa otsid tuba? Mina otsin ka! Võib-olla me tegeme kaas korteri! Ma ollen väga normalne sakslane, arhitekti, kergesti hooldatav, mitte alkoholik, puhas! Võib-olla see ei ole problem teiele ma olen sakslast mees! Palun kohtuma. A."
Ausõna! Täpselt selline sõnum oli. Ja nüüd mul on ka kohting soolas ja puha. Peale kõige muu tean ma kokku juba viit kodutut või sarnase perspektiiviga inimest, nii et vabalt võime teha kaaskorteri mitteprobleemsetele ja kergestihooldatavatele puhastele karsketele kodu- ja võõramaalastest arhitektidele, muusikutele, töötutele, vaatlejatele ja muudele inimestele.

Päris vahva aastavahetus oli. A. ja R.-i juures arhitektide ja linnaplaneerijatega. Ainult et paugutamise ja saluutide ajal helistasime isale ja hüüdsime kolmekesi torusse uusaastasoove. Ja natukese aja pärast helistas isa mulle tagasi ja soovis head uut aastat. Selgus, et ta ei olnudki telefonis aru saanud, et mina ka talle helistasin. Olin juba unustanud, et meil on A.-ga nii sarnane hääl.

Peale keskööd tuli T. ja viis mind linna peale kooserdama ja teatrisse peole. Pärast otsisime talle tükk aega taksot. Minu meelest oli ta kuidagi üksik ja löödud. Ma ei tea miks see nii tundus. Selline õnnetuse vari oli õhus tema kohal, nagu väike krimpsus vihmapilv. Ma oleks tahtnud midagi teha, et pilvi natuke laiali ajada, aga ei teadnud, mida või kuidas õieti...

Kui A. juurde tagasi jõudsin, oli alkohol juba otsakorral ja õhk päris pidune. Muude tegelaste hulgas roomas põrandal ka Ummamuudu helimees :), kes suudles kõigil aupaklikult kätt ja üritas mind mu põlise tantsupartneri T.P.-ga (ja vastupidi) paari panna. Tema nõudmisel kõlas mitu korda ka see "täna öösel keegi sinust just näeb und.." Oli väga tähenduslik kuidagi. Uusaastahommik saabus libedal põrandal Mahavoki ja Radari saatel.