Vargapesa juhtum

Käisime A.-ga linnas vajalikke ettevalmistusi tegemas.
Et isa majapidamises oli vargapesadest hirmus puudus, sattusin kahte elektritarvete poodi. Esimesse üksi. Seal oli ühel meesmüüjal kohutavalt sümpaatne hääl. Mõtlesin, et oleks tahtnud seda kohe diktofoniga lindistada ja pärast kodus omaette kuulata. "Tere, mida teile, palun? Jaa... suur tänu!". Külmavärinad tulid peale. Hääl oli igatahes selline, et ma ei julgenud müüjale otsa vaadata. Kujutate ette? Ostsin valge vargapesa ja musta pikendusjuhtme.
Teises poes kohtasime A.-ga juhuslikult elektrijuhtmeprintsi. Seal oli nimelt müüja, kes nägi selline välja, et ma olin tõesti sunnitud veel ühe vargapesa ostma. Siinses kontekstis oli see kahtlemata väga eriline noor meesterahvas. Kõigepealt olid tal juuksed peas ja pintsak seljas, mis on selles linnas ennekuulmatu. Õlgadeni tumedad kiharad ja beež kuub. Temalt ma saingi teada, et vajaliku juhtmejublaka nimi on vargapesa. Elektrijuhtmeprints oli peale kõige muu ka väga galantne ja vastas A. improviseeritud küsimuste peale, et päevavalguslambi ostmiseks on mõttekas see kodus enne ära mõõta. Mina tegin siis korraks sõbralikult kahjulikest jäätmetest juttu, misjärel jooksime A.-ga poest välja ja itsitasime nagu pubekad. Mõlemad jahmunud, et niisugune lahke ja eriskummaliselt ilus mees müütab mingis väikelinnas juhtmeid. A. ütles, et tema tahab teada, kus ta varem on olnud. Kust ta äkki siia sai? Mina arvasin, et varem oli tal kindlasti siilipea. Kindel, mis kindel.
Tegelikult põhjustavad meesmüüjad mulle üleüldse muret, selline otsustusvõimetu ja äraräägitav tüdruk, nagu ma olen ju - ükskord valmisriiete kaupluses pidin ka ühe ohtlikult liibuva särgi äärepealt ära ostma, sest müüja ütles kohe kui ma suure peegli ette astusin entusiastlikult: "Oh, väga ilus!" ja selgitas mu ninakirtsutamise peale muigvelsui, et see ongi ju selline lõige. Pärast kabiinis tuli mul õnneks aru tagasi pähe. Sest, eks ole, mida siis üks müüja peaks lausuma? Oi, küll on kole? Ei tohi kõike kohe isiklikult võtta. Naisi kahtlustan ma kogu aeg igasuguse sodi alatus pähemäärimises.
Või noh, õigupoolest ei oleks ma tegelikult tookord enam ühelgi juhul seda pluusi osta saanudki, sest siis oleks enesekindlale müüjale jäänud mulje, et pruugib tal vaid mingile prillidega pisikesele tšikile kompliment poetada, kui juba laob see punastades ja kohtlaselt naeratades oma viimsed säästud lauale.