Töökusest ja briljantsusest

Ma tahaks täna ennast kiita siin. Kohe selline tunne ongi. Küll ma olen tore ja tubli ja andekas ja mis kõik veel. Mu kolleeg ütles ykspäev hästi vahvalt, et ma olen briljantne. :) "S. you're brilliant!" - nii ütleski. Seda oli äärmiselt tore kuulda, isegi kui see kõigepealt seostub imeliku külma rohelist värvi desinfitseeriva vedelikuga, millega mõningaid meist lapsepõlves marrastuste ja tuulerõugete puhul kokku tavatseti mäkerdada (minu emale õnneks see värv ei meeldinud.)

Kiita tahakski sellepärast, et ma täheldan, et mul on viimasel ajal vastutuse enda peale võtmine hakanud välja tulema. Vähemasti ma ei karda seda enam nii nagu varem. Ja kui ei karda, siis asjad enamasti õnnestuvadki. Ennast üllatada on tore. Tegelikult on see rohkem selline paberpäeviku jutt, vabandust, et te peate sellist kiidukõnet lugema, eksole, aga siiski. Ma kirjutan seda siin natuke harjutamise mõttes.

Inimesi on kahte sorti, ühed, kes rabavad vaikides hirmus kõvasti ja teised, kes töötavad mõõdukalt või ka veidike vähem ja teevad tagantjärele tähtsa näo pähe. Kes pole just ilmtingimata laisad, aga kes tavatsevad minimaalse vaevaga kõik ära teha, sedasi siuh-säuh, kes nimetavadki seda efektiivsuseks. Ja sellal meeldib neile oma tööst detailselt rääkida. Hästi paljud mehed on seda tüüpi minu meelest. Ma ei ütle, et see on ideaal, kaugel sellest, aga nendega konkureerides või koos töötades avastad, et nende skaalal võiksid ennast taevani ülistada tegelikult. Mõjub väga kosutavalt, ühesõnaga. Niisiis, saage tuttavaks - mama Siisike - supermani õde, puhas briljant.