P, šnitsliga

Eilses van Warmerdami filmis (Kelner) tabas mind lõbus äratundmine, et ühes stseenis mängis mingit julma mölakat ärimeest P. Päris usutavalt paheline sell oli, tellis šnitsli ja andis kelnerile peksa. Mulle meenus muidugi, kuidas ta mind ükskord ammu Prantsusmaal kämpingu restoranis suudles. Hiilis leti taha ja suudles sedasi selja tagant kaelale. Nagu õrn tuulevine. Seisin tookord tükk aega jahmunult külmkappi vahtides ja üritasin endale sisendada, et kujutan kõike ainult ette. P. naine nõjatus eemal terrassi äärele, laps kaenlas, ja vaatas järvel peegelduvat puudekammi. Aga P. oli muidu ka üks väga imelik mees, astus varahommikuti koputamata meie karavani sisse, keset… - no see pole oluline – või lasi kämpingu duširuumis lauldes ja piruetitades püksata ringi. Ma ei julgenud tookord üksi duši all käia näiteks. Välimuse poolest oli ta, ma ütleksin, vaat et üks inetumaid mehi, keda ma tean, aga milline naistegurmaan! Või ma ei teagi, võib-olla oli ta lihtsalt nii ekstsentriline ja nautis inimeste šokeerimist? Huvitav tüüp igatahes. Ma mõtlen, mõne raamatu tegelaseks näiteks, mitte päriselus, või vähemasti mitte siis, kui te olete naine.