No nii! Nüüd on mul ka tahtmine Autori uksele koputada ja küsida, mis tegelane ma siin siis õieti olen. Misasja ma jõlgun siin mõttetult ringi. Midagi mõistlikku ma ei tee ja..

Äkki ta on tukkuma jäänud või on ta sõbranje klaviatuuri kallale klõbistama pääsenud ja sellepärast venib kõik? Ja siis ma tahaks veel, et / ... /, nojah, ma saan aru, et ma olen kole kärsitu, eksole, aga mis ma sinna parata saan.

Hirmus suhtlemisvaegus on tekkinud siin võõras linnas. Öösiti laulan ja räägin omaette, pean juba pikki lohisevaid monolooge maha. Keeran külge ja mõtlen, et ruttu ruttu peaks midagi ette võtma, enne kui asjad päris hulluks lähevad.