Mulle väga meeldivad inimesed. Eile oli tore päev. Täna oli tore päev.

Eile saabusid isa juurde mingid inglise misjonärid, kellele ta kaht tuba üürib. Ema, isa ja kaks last, nagu isa seletas. Ja siis tulid A. ja R., kellega koos me siis traditsioonilist jõulusööki ja vaarikaparfeed sõime. Minu meelest oli hästi tore. Enne käisime A. ja misjonäride „lastega” surnuaial küünlaid panemas. Selgus, et mõlemad neist on juba üsna täiskasvanud, üks õpib helirežiid ja teine on juba ülikooli lõpetanud, spetsialiseerunud fotograafiale, kandis koti küljes Supergrassi ja iseenda nimega plekkmärki ja jättis mulle veel lõpuks oma meiliaadressi ka, mis oli mu meelest hästi vahva. Tõeliselt sümpaatsed poisslapsed, ei ole midagi öelda.

Naljakas oli kuulata, kuidas isa inglise keelt räägib. Ta tõesti üllatab mind. Ma ei oleks arvanud, et ta niigi palju oskab ja mäletab, seniilne nagu ta meil on siin.

Täna käisin raamatukogus ja postkontoris – üks sõber oli mulle postiga jõulukingiks raamatu saatnud, olin jälle meeldivalt üllatunud ja õnnelik – ja Tartusse teel olevate V. ja H.-ga kohvikus ning seejärel Tallinnasse teel oleva A. ja tema töökaaslastega kohvikus.

Ja homme saabub Eestisse D., keda mul on ilmselt lootust lähipäevil näha. Aastavahetuseks lähen arvatavasti A. ja R.-i juurde s-m-(sisseõnnistamis-mahalagastamis-)peole. Ootused on kõrgendatud.

Uus aasta tuleb kindlasti veel palju parem kui see aasta üldse oligi, onju? Ükspäev just juba mõtlesin järele ja leidsin, et olen viimase aastaga üsna rahul. Alati saab paremini ja rohkem, aga ei maksa ülearu palju ka oodata. Doucement! Patience!

Vargapesa juhtum

Käisime A.-ga linnas vajalikke ettevalmistusi tegemas.
Et isa majapidamises oli vargapesadest hirmus puudus, sattusin kahte elektritarvete poodi. Esimesse üksi. Seal oli ühel meesmüüjal kohutavalt sümpaatne hääl. Mõtlesin, et oleks tahtnud seda kohe diktofoniga lindistada ja pärast kodus omaette kuulata. "Tere, mida teile, palun? Jaa... suur tänu!". Külmavärinad tulid peale. Hääl oli igatahes selline, et ma ei julgenud müüjale otsa vaadata. Kujutate ette? Ostsin valge vargapesa ja musta pikendusjuhtme.
Teises poes kohtasime A.-ga juhuslikult elektrijuhtmeprintsi. Seal oli nimelt müüja, kes nägi selline välja, et ma olin tõesti sunnitud veel ühe vargapesa ostma. Siinses kontekstis oli see kahtlemata väga eriline noor meesterahvas. Kõigepealt olid tal juuksed peas ja pintsak seljas, mis on selles linnas ennekuulmatu. Õlgadeni tumedad kiharad ja beež kuub. Temalt ma saingi teada, et vajaliku juhtmejublaka nimi on vargapesa. Elektrijuhtmeprints oli peale kõige muu ka väga galantne ja vastas A. improviseeritud küsimuste peale, et päevavalguslambi ostmiseks on mõttekas see kodus enne ära mõõta. Mina tegin siis korraks sõbralikult kahjulikest jäätmetest juttu, misjärel jooksime A.-ga poest välja ja itsitasime nagu pubekad. Mõlemad jahmunud, et niisugune lahke ja eriskummaliselt ilus mees müütab mingis väikelinnas juhtmeid. A. ütles, et tema tahab teada, kus ta varem on olnud. Kust ta äkki siia sai? Mina arvasin, et varem oli tal kindlasti siilipea. Kindel, mis kindel.
Tegelikult põhjustavad meesmüüjad mulle üleüldse muret, selline otsustusvõimetu ja äraräägitav tüdruk, nagu ma olen ju - ükskord valmisriiete kaupluses pidin ka ühe ohtlikult liibuva särgi äärepealt ära ostma, sest müüja ütles kohe kui ma suure peegli ette astusin entusiastlikult: "Oh, väga ilus!" ja selgitas mu ninakirtsutamise peale muigvelsui, et see ongi ju selline lõige. Pärast kabiinis tuli mul õnneks aru tagasi pähe. Sest, eks ole, mida siis üks müüja peaks lausuma? Oi, küll on kole? Ei tohi kõike kohe isiklikult võtta. Naisi kahtlustan ma kogu aeg igasuguse sodi alatus pähemäärimises.
Või noh, õigupoolest ei oleks ma tegelikult tookord enam ühelgi juhul seda pluusi osta saanudki, sest siis oleks enesekindlale müüjale jäänud mulje, et pruugib tal vaid mingile prillidega pisikesele tšikile kompliment poetada, kui juba laob see punastades ja kohtlaselt naeratades oma viimsed säästud lauale.

Eile oli ilus päiksepaisteline ilm, täna on jälle sombune, aga selline rahu on nagu tükk aega enam pole olnud. Ärkasin kell kuus.
Muusikalises mõttes tundub, et mul on fungi ja souli teine (või äkki juba kolmas?) tulemine. Täiesti uues tähenduses - peale aafrikas käiku, kuidagi läbitunnetatumalt. Ega ma ei oskagi seda seletada. Paljudest asjadest võid olla kuulnud või lugenud, aga kui neid päriselt koged, saavad need sulle kuidagi teistmoodi selgeks, kõik muutub hästi loogiliseks.
Must muusika on lihtsalt võimas. Hakka või arvama, et seal on tõesti kõige otsesemalt tegemist mingi sorcellerie'ga. Või muusikas üldse tegelikult... Järjest rohkem hakkab tunduma igatahes. Et see, mis puudutab, käib läbi mingi tundmatu müstilise taevatoru. Ja et selleks, et seda esile kutsuda, peab sul eee... niimoodi eee... kõige otsesemalt kraan lahti olema. Sa pead oma kraanist teadlik olema igatahes.
Kui mul oleks teistsugused häälepaelad ja teistsugune rütmitunnetus (võibolla peaks ütlema, et kui mul oleks üleüldse mingi korralik rütmitunnetus?), siis ma võtaks selle fungi võibolla isegi aktiivselt ette, aga praegu ma võin muidugi ainult kodus kuulata ja tantsida.

Aga aitab lõbust. Nüüd ma hakkan mööbeldama ja alustan jõuluse suurpuhastussessiooniga. Nii. Läks!

No nii! Nüüd on mul ka tahtmine Autori uksele koputada ja küsida, mis tegelane ma siin siis õieti olen. Misasja ma jõlgun siin mõttetult ringi. Midagi mõistlikku ma ei tee ja..

Äkki ta on tukkuma jäänud või on ta sõbranje klaviatuuri kallale klõbistama pääsenud ja sellepärast venib kõik? Ja siis ma tahaks veel, et / ... /, nojah, ma saan aru, et ma olen kole kärsitu, eksole, aga mis ma sinna parata saan.

Hirmus suhtlemisvaegus on tekkinud siin võõras linnas. Öösiti laulan ja räägin omaette, pean juba pikki lohisevaid monolooge maha. Keeran külge ja mõtlen, et ruttu ruttu peaks midagi ette võtma, enne kui asjad päris hulluks lähevad.

Paar pilti suvisest Jalta reisist

Kuulge, ma ei pea ju ütlema, et Alex van Warmerdam on üks mu lemmikrežissööridest, te kindlasti teate juba. Eriti lahe film on tema Kleit (De Jurk).

P, šnitsliga

Eilses van Warmerdami filmis (Kelner) tabas mind lõbus äratundmine, et ühes stseenis mängis mingit julma mölakat ärimeest P. Päris usutavalt paheline sell oli, tellis šnitsli ja andis kelnerile peksa. Mulle meenus muidugi, kuidas ta mind ükskord ammu Prantsusmaal kämpingu restoranis suudles. Hiilis leti taha ja suudles sedasi selja tagant kaelale. Nagu õrn tuulevine. Seisin tookord tükk aega jahmunult külmkappi vahtides ja üritasin endale sisendada, et kujutan kõike ainult ette. P. naine nõjatus eemal terrassi äärele, laps kaenlas, ja vaatas järvel peegelduvat puudekammi. Aga P. oli muidu ka üks väga imelik mees, astus varahommikuti koputamata meie karavani sisse, keset… - no see pole oluline – või lasi kämpingu duširuumis lauldes ja piruetitades püksata ringi. Ma ei julgenud tookord üksi duši all käia näiteks. Välimuse poolest oli ta, ma ütleksin, vaat et üks inetumaid mehi, keda ma tean, aga milline naistegurmaan! Või ma ei teagi, võib-olla oli ta lihtsalt nii ekstsentriline ja nautis inimeste šokeerimist? Huvitav tüüp igatahes. Ma mõtlen, mõne raamatu tegelaseks näiteks, mitte päriselus, või vähemasti mitte siis, kui te olete naine.

Töökusest ja briljantsusest

Ma tahaks täna ennast kiita siin. Kohe selline tunne ongi. Küll ma olen tore ja tubli ja andekas ja mis kõik veel. Mu kolleeg ütles ykspäev hästi vahvalt, et ma olen briljantne. :) "S. you're brilliant!" - nii ütleski. Seda oli äärmiselt tore kuulda, isegi kui see kõigepealt seostub imeliku külma rohelist värvi desinfitseeriva vedelikuga, millega mõningaid meist lapsepõlves marrastuste ja tuulerõugete puhul kokku tavatseti mäkerdada (minu emale õnneks see värv ei meeldinud.)

Kiita tahakski sellepärast, et ma täheldan, et mul on viimasel ajal vastutuse enda peale võtmine hakanud välja tulema. Vähemasti ma ei karda seda enam nii nagu varem. Ja kui ei karda, siis asjad enamasti õnnestuvadki. Ennast üllatada on tore. Tegelikult on see rohkem selline paberpäeviku jutt, vabandust, et te peate sellist kiidukõnet lugema, eksole, aga siiski. Ma kirjutan seda siin natuke harjutamise mõttes.

Inimesi on kahte sorti, ühed, kes rabavad vaikides hirmus kõvasti ja teised, kes töötavad mõõdukalt või ka veidike vähem ja teevad tagantjärele tähtsa näo pähe. Kes pole just ilmtingimata laisad, aga kes tavatsevad minimaalse vaevaga kõik ära teha, sedasi siuh-säuh, kes nimetavadki seda efektiivsuseks. Ja sellal meeldib neile oma tööst detailselt rääkida. Hästi paljud mehed on seda tüüpi minu meelest. Ma ei ütle, et see on ideaal, kaugel sellest, aga nendega konkureerides või koos töötades avastad, et nende skaalal võiksid ennast taevani ülistada tegelikult. Mõjub väga kosutavalt, ühesõnaga. Niisiis, saage tuttavaks - mama Siisike - supermani õde, puhas briljant.