šampus ja sefiiritort

Kui imelik. Elu ikka fassineerib mind vahetpidamata... (Ma tean küll, aga ma ei saa seda sõna siin teistmoodi kirjutada, sel juhul see lihtsalt ei väljendaks seda tunnet, on kuidagi liiga täiskasvanulik ja kirjakeelne. Meenutab lugu poisist, kes kirjutas geograafia tugeva k-ga - põhjendusega, et see on lihtsalt nii tugev aine, et seda ei saa kuidagi g-ga kirjutada. :)

Mõtled, kuidas asjad peaks minema ja kuidas sa tahaks, et oleks, aga miski ei lähe täpselt nii nagu ootad. Planeerimine ja ette mõtlemine üldse ei aita. Kõik kulgeb ikka omasoodu.

Ootamatused on muidugi lahedad. Ma mõtlen need, mis on üle ootuste - kui hirsipudru asemel serveeritakse sefiiritort. Või ei, ma ei teagi, kuidas seda kirjeldada... Võibolla on see umbes nagu siis, kui lähed ballile, kus pakutakse hirsiputru ja kõrbenud sibulatega Talupojasuppi (minu viimase kahekymne aasta kõige ebameeldivamate toitude tipp), aga järgmisel päeval sööklas, siis kui sa seda kõige vähem ootad - pahh! - šampus ja sefiiritort.