Täna pärastlõunal sõitsime B. ja ta sugulaste-sõpradega mööda Amsterdami tänavaid ringi ja lehvitasime ta maratoni jooksvale vennale. Ta nägi üllatavalt reibas ja värske välja oma rohelises särgis. Kujutlesin, kuidas ta iga kord meie silmapiirile ilmudes rinna kummi ajab, näole helge võitja ilme manab, lehvitab ning paarsada meetrit eemal valugrimassidesse vajub, pistvast kõhust kinni haarab ja edasi sörgib. ülejäänud jooksjad nägid küll nii välja nagu nad hakkaks kohe hinge heitma. Kui värviline paljasäärne ja higine mass meist mööda tuiskas, käis sellega kaasas mingi seletamatu närvilise kannatuse hõng. Ausõna, midagi veidrat oli selgesti tunda, see pani pealtvaatajad ka ilma igasuguse põhjuseta kaasa hingeldama ja kõhtu kripeldama. Mõtlesin, et sport vist ongi nii suur kannatus, et kui finishisse jõuad, siis hakkab hea paljalt sellest, et kõik on möödas. Üht jalutut maratoonarit nägin ka. Ta jooksis karkude ja proteesitud säärte abil, üldse mitte viimaste-hapupiimaste grupis, vaid kusagil keskel. Ilmselt mõni paraolümpia tshempion.Õhtul käisime restoranis. Sedasi teineteise vastas laua taga istudes tundus T. jälle kuidagi hirmus tore ja sõbralik inimene olevat. Kui arvestada veel seda, mismoodi ta kokkab ja milline üüratu vastutustunne tal on, siis ma täitsa imestan, miks ta selle aja peale ikka veel vallaline on.