Keset klaasikillupuru. Katkendlikult

Armas bloogikiibitseja, otsustasin oma lennupileti kuupäeva mitte muuta ja naasta novembri lõpu poole Eestisse. Täna kotti pakkides tundus see lihtsalt kole raske. Oleks mõttekas vahepeal vähemasti suveriided ja ebavajalik kola koju viia ja midagi soojemat kaasa haarata. Kingi on mul ka kotti terve hunnik kogunenud. Eile ostsin spontaanselt veel ühe paari juurde ka. Ette. Igaks juhuks. Eestis pole kunagi õieti niisuguseid kingi, mis mulle väga meeldiksid. Natuke hirm on juba praegu, kui Tartu või Pärnu peale mõelda. Veel palju õudsem, kui astuda homme hommikul Brüsselist Kinshasasse sõitvasse lennukisse. Pakkisin seekord päris palju süüa kaasa. Piimapulbrit, alumiiniumpakikestes kergeid tuunikalakonserve, lahustuvat kartuliputru, näkileiba, müslibatoone, 6unu, vett ja shokolaadi. Eelmistel kordadel hommikuse omletitaldriku ees istudes tundsin sageli piimatoodete ja millegi leivalaadse järgi igatsust. Kohv on seal ka alati jäle olnud. Umbes nii jälk, kui te oskate ette kujutada, aga päris kindlasti veel palju vesisem ja jälgim. Aga Inkisi jõe ääres saab loodetavasti vähemalt värsket kala... Eesootava frankofooniaparaadi üle on kuidagi hea meel - väga nauditav on rääkida mistahes mingis muus keeles peale eesti või kontinentaalinglise. Aga see jänesehaak oli üsna m6ttetu. Palju asju sai küll viimastel päevadel selgemaks, ma ise jälle hulganisti vanemaks, aga tegelikult olen ikka ringiga samasse kohta tagasi j6udnud. Igal juhul on parem, kui ilusad asjad jääkski ängistavalt ilusaks. Milleks kõike jälle masohhistlikult lahti võtta ja kokku panna? Mina ei tahagi teada, millal ja kes armastusele esimesena noa selga l6i. ...Vahel on mul tunne nagu ta oleks mu sugulane või isa või vend - keegi, kes on nii lähedane ja oma, kes su eest hoolitseb ja kes iga hinna eest peab vastutama terve sinu elu eest ka, et kõik mingil juhul kontrolli alt ei väljuks. Aga mina tahaks ise vastutada. Ise vigu teha ja vat siis vastutadagi. Jaa-ja siis... ma mõtlen, et mul on ikka nii üüratult palju vaja õppida veel. Kõigepealt seda, kuidas suuta niimoodi elada, et sa endale armsate inimeste peale ei vihastaks ja neile oma tujutsemisega ilmaasjata haiget ei teeks. Vahel ma käitun nii koledasti. Ma arvan, et kui ma ei suuda seda ära õppida, siis ma ei taha enam kunagi kellegagi koos elada. Tülitsemine on jube ja mõttetu. Või ma ei tea... kuidas tülitseda nii, et see oleks arengu mõttes positiivne, aga ei teeks inimesi katki? Imestan ainult, kuidas keha jaoks miski ei muutu. Keha armastab sinult luba küsimata seda inimest ikka edasi. Keha jaoks justkui üldse ei loe, et su ideaalidest on äsja teerulliga üle sõidetud. Et kõik on kildudeks. Sa ise võid nutta või naerda või kõik ära keelata - miski ei aita. Väga veider tunne. Minu jaoks täiesti uus avastus.