Keset klaasikillupuru. Katkendlikult

Armas bloogikiibitseja, otsustasin oma lennupileti kuupäeva mitte muuta ja naasta novembri lõpu poole Eestisse. Täna kotti pakkides tundus see lihtsalt kole raske. Oleks mõttekas vahepeal vähemasti suveriided ja ebavajalik kola koju viia ja midagi soojemat kaasa haarata. Kingi on mul ka kotti terve hunnik kogunenud. Eile ostsin spontaanselt veel ühe paari juurde ka. Ette. Igaks juhuks. Eestis pole kunagi õieti niisuguseid kingi, mis mulle väga meeldiksid. Natuke hirm on juba praegu, kui Tartu või Pärnu peale mõelda. Veel palju õudsem, kui astuda homme hommikul Brüsselist Kinshasasse sõitvasse lennukisse. Pakkisin seekord päris palju süüa kaasa. Piimapulbrit, alumiiniumpakikestes kergeid tuunikalakonserve, lahustuvat kartuliputru, näkileiba, müslibatoone, 6unu, vett ja shokolaadi. Eelmistel kordadel hommikuse omletitaldriku ees istudes tundsin sageli piimatoodete ja millegi leivalaadse järgi igatsust. Kohv on seal ka alati jäle olnud. Umbes nii jälk, kui te oskate ette kujutada, aga päris kindlasti veel palju vesisem ja jälgim. Aga Inkisi jõe ääres saab loodetavasti vähemalt värsket kala... Eesootava frankofooniaparaadi üle on kuidagi hea meel - väga nauditav on rääkida mistahes mingis muus keeles peale eesti või kontinentaalinglise. Aga see jänesehaak oli üsna m6ttetu. Palju asju sai küll viimastel päevadel selgemaks, ma ise jälle hulganisti vanemaks, aga tegelikult olen ikka ringiga samasse kohta tagasi j6udnud. Igal juhul on parem, kui ilusad asjad jääkski ängistavalt ilusaks. Milleks kõike jälle masohhistlikult lahti võtta ja kokku panna? Mina ei tahagi teada, millal ja kes armastusele esimesena noa selga l6i. ...Vahel on mul tunne nagu ta oleks mu sugulane või isa või vend - keegi, kes on nii lähedane ja oma, kes su eest hoolitseb ja kes iga hinna eest peab vastutama terve sinu elu eest ka, et kõik mingil juhul kontrolli alt ei väljuks. Aga mina tahaks ise vastutada. Ise vigu teha ja vat siis vastutadagi. Jaa-ja siis... ma mõtlen, et mul on ikka nii üüratult palju vaja õppida veel. Kõigepealt seda, kuidas suuta niimoodi elada, et sa endale armsate inimeste peale ei vihastaks ja neile oma tujutsemisega ilmaasjata haiget ei teeks. Vahel ma käitun nii koledasti. Ma arvan, et kui ma ei suuda seda ära õppida, siis ma ei taha enam kunagi kellegagi koos elada. Tülitsemine on jube ja mõttetu. Või ma ei tea... kuidas tülitseda nii, et see oleks arengu mõttes positiivne, aga ei teeks inimesi katki? Imestan ainult, kuidas keha jaoks miski ei muutu. Keha armastab sinult luba küsimata seda inimest ikka edasi. Keha jaoks justkui üldse ei loe, et su ideaalidest on äsja teerulliga üle sõidetud. Et kõik on kildudeks. Sa ise võid nutta või naerda või kõik ära keelata - miski ei aita. Väga veider tunne. Minu jaoks täiesti uus avastus.

Täna selgus, et veedan järgmised kuu aega jälle Alam-Kongos, Kisantu nimelises külas, kellegi Ühendatud Kuningriigi kodaniku C.C.-ga. Milline perspektiiv! Kujutage ette, et otse loomulikult olen ma seal käinud - seal on üks räpakas hotell (kui ma õigesti mäletan, mis ma ise oma tookordsesse raportisse kirjutasin), nunnaklooster, kus ma olen juba korra ööbinud ja hiiglaslik botaanikaaed ja seal kasvavad minu lemmikud mangustanid.

Noh, aga kõige naljakam on see, et mu ülemuseks on märgitud keegi J.L.M. Hispaaniast ja T.V. Eestist, kes on mu kunagine kursaõde ja päris hea sõber. Temaga me peame siis raadiosaatja teel suhtlema hakkama. Nalja saab.

Homme lähen poodi ja ostan endale igaks juhuks veel mõned raamatud.

-

Armas bloogikiibitseja, siin on teile üks link. Esimestel piltidel on mangustanid.

Täna pärastlõunal sõitsime B. ja ta sugulaste-sõpradega mööda Amsterdami tänavaid ringi ja lehvitasime ta maratoni jooksvale vennale. Ta nägi üllatavalt reibas ja värske välja oma rohelises särgis. Kujutlesin, kuidas ta iga kord meie silmapiirile ilmudes rinna kummi ajab, näole helge võitja ilme manab, lehvitab ning paarsada meetrit eemal valugrimassidesse vajub, pistvast kõhust kinni haarab ja edasi sörgib. ülejäänud jooksjad nägid küll nii välja nagu nad hakkaks kohe hinge heitma. Kui värviline paljasäärne ja higine mass meist mööda tuiskas, käis sellega kaasas mingi seletamatu närvilise kannatuse hõng. Ausõna, midagi veidrat oli selgesti tunda, see pani pealtvaatajad ka ilma igasuguse põhjuseta kaasa hingeldama ja kõhtu kripeldama. Mõtlesin, et sport vist ongi nii suur kannatus, et kui finishisse jõuad, siis hakkab hea paljalt sellest, et kõik on möödas. Üht jalutut maratoonarit nägin ka. Ta jooksis karkude ja proteesitud säärte abil, üldse mitte viimaste-hapupiimaste grupis, vaid kusagil keskel. Ilmselt mõni paraolümpia tshempion.Õhtul käisime restoranis. Sedasi teineteise vastas laua taga istudes tundus T. jälle kuidagi hirmus tore ja sõbralik inimene olevat. Kui arvestada veel seda, mismoodi ta kokkab ja milline üüratu vastutustunne tal on, siis ma täitsa imestan, miks ta selle aja peale ikka veel vallaline on.

Käisime sünnipäeval. Kui on mõni üritus, millele ma antud situatsioonis parema meelega sattuda ei tahaks, siis on see kahtlemata just sedasorti üritus. Mõtlesin õudusega, mida vastata lugematutele Amsterdami geograafidele ja nende sõpradele, kui nad peaks üllatunult küsima, mida mina seal teen, nüüd kus... Vastasin kõigile viisakalt, et tulin korraks järele vaatama, kas T.-ga on ikka kõik korras. Peol oli üks tüdruk, kes oli veetnud viis kuud Gabonis Aafrika metsapiisoni karja ja nende päevakava jälgides. Selgub, et nad on üsna laisad loomad, kes muud ei tee, kui püherdavad mudas. B., F.-i, W.-d ja S.-i taaskord kohata oli muidugi suurepärane. B. kasutas muidugi kohe juhust ja kutsus mu homme Amsterdami maratoni vaatama - kujutage ette - tema vend sörgib seal. Start on kell kaks. B-st olen teile siin juba kirjutanud. Ta on T. sõber, kes töötab geograafiaõpetajana. Selline piiikkk blond pisut aristokraatliku välimusega poiss, kes kannab viigipükse ja triiksärki ja kelle kingad on alati viksitud. Kummaline segu galantsest drageerijast ja kosjamoorist. Noormees, kes teeb vesteldes sulle minuti jooksul, nagu muuseas, kolm komplimenti, nii et pole mingi ime, kui sa peale tema viieteistminutilist sõnavõttu tunned enda maailma kõige imetlusväärsema naisena. Delikaatse küsimuse ta küll esitas, ent suutis selle tõlkida naljakalt meelitavasse vormi. "Do you have a boyfriend at the moment?"küsis ta naeratades, mispeale mina vastasin "No"ja tema tähendas "Me neither." Mis on üsna ebatavaline, sest enamasti on tal iga kord uus ja erinevat päritolu kallim. Kunagi oli tal üks Tartu tüdruk ka, aga selle nimi tal eile enam meelde ei tulnud. Selles seltskonnas on üleüldse üsna veidrad kurameerimistavad. Ma ei mäleta, et neist kellelgi kunagi kohalikku päritolu kallim oleks olnud. Sünnipäevadel ja koosviibimistel arutatakse, mitu rahvusvahelise noorgeograafide assotsiatsiooni vahendusel tutvunud paari on juba ametlikult registreeritud. Minu meelest kasvab see arv konstantselt, sest EGEA kosjakontor töötab täiel võimsusel. Isegi maailma kõige ebaseksikamal noormehel on nüüd rahvusvaheline armulugu. Ma ei imestaks, kui vastilmunud ajakirjas E. G., mida toimetab M.B. oleks erialaste artiklite kõrval ka tutvumis- ja tervituskuulutuste nurgake või rubriik "Kes, kus ja kelle mahitusel on tolmutanud", Kus ripuksid pildid rahvusvahelistest paaridest ja nende rahvusvahelisest järelkasvust. Mõnikord näib küll, et neil on selleteemaline võistlus, isegi kui nad meie lahkuminekusse suhtusid nii nagu Ajax oleks napilt finaalist välja jäänud. "Mina arvasin, et te olete igavesti koos." Nojah, ma ise arvasin alguses sedasama.

Teeme lyhidalt:

French Trousers,

niisked kastanimunad,

p2ikesesoojad p6sed,

purskkaevu sulin,

prantsuse parkide symmeetria,

Coleslaw

ja 1916.

V2ga 6nnelik p2ev!

Minu p6llumajandust66taja karj22r l6ppes laup2eva6htuse s66maorgiaga Mary ja Franki juures, misj2rel k6ik soovijad Blackwatertowni k6rtsu viidi. Meeskond 'Simm' ei saanud keeruliste olude sunnil koduvagunist l2bi minna ja seep2rast sattusime sinna roheliste s22rikute ja higiste t66riiete v2el. Minul hall barett peas ja 6unakorv ka veel kaenlas. T6eliselt veider tunne oli.

Pyhap2eval s6itsin siia. Mulle v2ga meeldivad v2iksemat sorti suurlinnad. Iga kord kui m6nesse sellisesse satun, tunnen j2rjekordselt, et olen 6iges kohas.
Tervisi Dublinist!

T2na korjasime Buratino aias viimasid 6unu kastidesse. Buratino ise on viimasel ajal imelikuks muutunud - ei tule meiega enam nii sageli juttu vestma kui alguses ja kurdab kogu aeg oma kesise majandusliku olukorra yle, mispeale meie naeratame n6utult ja virilalt. Aga kogu aeg l2heb asi j2rjest virilamaks ja n6utumaks. Mitte et mul Buratinost kui iiri talumehest kahju ei oleks, tema l6putus vaesuses, eksole, on kyll, aga ikkagi oli naljakas, kui ta teatas meile, et talle see palga maksmine kohe yldse ei meeldi ja R. lausus, et meile selle eest j2llegi jubedalt meeldib. Minu k2est kysis ta juba n2iteks, kas ma saan talle 2kki m6ne paundi laenata ja ma siis lubasin seda teha, mis siis, et mul n2iteks pole kymmet allt66v6tjat, kes minu aias tonnide viisi 6unu hommikust 6htuni lugematutesse kastidesse korjavad, aga vaeseid p6llumajandust66tajaid tuleb ju aidata, kas pole? Homme alustame uues aias, kus makstakse kasti eest peaaegu et topelt.

Naljakas, kui tyytuks iga meeldivaimgi t66 pikapeale muutub. Alguses tundus, et oleme sattunud meditatiivse t66 ja aroomiteraapia kursusele - v2rske s6nnik, kena p2iksest sillerdav j2neseid ja linnukesi t2is aed ja pikad 6unapuuderead. Siis hakkas justkui liiga tihti tibutama. Ja millegip2rast on viimatinimetatud kursus paari n2dalaga peaaegu et sunnit66laagriks muutunud. Kella peale me just t6usma ja unise 2hmis peaga p6llale jooksma ei pea, aga kuidagi v2sitavaks, niiskeks ja rutiinseks on siin l2inud. Liigesed valutama hakanud. M6ned kongikaaslased - poolenisti umbkeelsed v6i lihtsalt minimalistliku keelekasutusega k6gosh-m6gosh Tulnukad - silmapilgutavaist noormeeestest t6redaiks somnolentseiks ahelsuitsetajaiks muutunud (selle vastu ei n2i aitavat isegi S.-i rohked 6unakoogisessioonid). Ainult kambaj6mmide - teraapiaseltsimeestega on 6nneks suhted head - viimasel vabal pyhabal istusime k6ik kenasti tormis kylilikukkunud 6unapuutyvel ja harjutasime t2navamoosekantide turneeks - minu t2itumise 22rel eluuunistus, muuseas - mille pealkiri oleks olnud "Lauluga l2bi Iirimaa" (ei, aus6na, ei ole minu pandud), mis nyyd 2ra j22b, sest just siis, kui k6ik kenasti kokku k6lama hakkas, tegi S.-i p2evin2inud kitarr praks! ja vajus lootusetult h22lest 2ra, niiskus, mis muud -, nii et vajame h2dasti universaalliimi - muusikuhakatiste kuhtunud lootuste tarvis - v6i S.-ile uut kitarri.

Yldiselt on kahju, et te meid seal ei n2inud. Olukord oli rohkem kui koomiline., laulsime seal nagu Kungla rahvas kuldsel aal. Kui tibutama hakkas, jooksime kollaste 6untega 6unapuu tyvelt puu alla varju - R. 2sjasoetatud neoonsinise-punasekirju lastesyntesaatoriga, S. ja tema kitarr ning mina, k2es kuuekymnepennist pudruriisi t2is roosa v6ileivakarp (ema p2randus ja k6igi keskealiste naiste unistus - Tupperware), mis nyyd marakase ylesannet t2idab.

Muuseas, unustasin mainida, et siin on ilmaga ikka t6esti midagi korrast 2ra. Ilmateade on ka kogu aeg yhesugune: heavy rain, showers in the morning, in the afternoon or in the evening. Possibly at night.

Viimastel p2evadel on sunnit66laagri v2rskele virgutavale s6nnikuhaisule lisandunud naabruses tossavast vabrikust p2rit v2nge maksakastme l6hn - Buratiino vennal on nimelt koeratoitu tootev ettev6te, nii et sealt siis need vaheldumisi kummitavad j2ledad raipe- ja praeliha h6rgud aroomid. Nii. Edasi... ma oletan, et te ei taha teada, aga... nagu ma ytlesin, on 6unaaed t2is pikitud kyylikuurge, nii et mis me sellest j2reldame, ah? Maitsvad ulukilihakonservid, mis muud!

Aga ma pean ainult n2dalakese veel kannatama. Siis ehk lendan kusagile mujale.

R. juhtis mu t2helapanu yksp2ev sellele, et minuga on viimasel ajal liiga palju imelikke 6nnetusi juhtunud. P6ldmarja-mesilase sutsakast ma teile juba kirjutasin, aga yksp2ev surkasin endale ettevaatamatult maast siidri6unu musta plastmasspange ahnitsedes oksaga vasakusse silma. Ja nii 6nnetult, et algul ei julgenud teist yldse lahtigi teha, kartsin, et 2kki ei n2e enam yldse. 6nneks silm siiski seletas (nii palju kui ta mul yldse n2eb, mis pole muidugi teab mis palju), aga nii kole hirmus valus oli, et silmi ei saanud 6ieti ei lahti ega kinni hoida ja vett voolas nagu teekannust 6htuni v2lja, nii et pidin valuvaigistit v6tma ja magamiskoti yle pea t6mbama, et oleks kergem kannatada. Valu on yks jubedamaid asju, mida ma tean.
Aga see pole veel k6ik. Hamba kyljest kukkus mul ka tykk 2ra. Lihtsalt kl6ps ja valmis, teate, hammustasin parajasti Granny Smithi ja ei pand seda 6ieti t2helegi. Ilmselt neelasin selle tyki yhes 6unaga allagi. Hammaste kyljest mul 6nneks k2ivadki tykid juba kuuendast eluaastast saadik aeg-ajalt 2ra, nii et ma polnud seekord isegi nii v2ga kohutatud. Umbes tuhat krooni tykk kyll, aga mis sellest... Granny Smithide vitsutamisest peaksin muidugi loobuma - viimati Brysseli metroos kaotasin esihamba plommi n6ndasamuti - rong peatus parajasti place de Namuri peatuses ja 6un oli ilus erkroheline.
Noh ja siis oli veel see kokakoola juhtum esimesel n2dalal l2himasse kylla poodi jalutades. Kujutage ette, et keegi lihtsalt viskas mind m66das6itva auto aknast kaheliitrise poolenisti t2is koolapudeliga vastu vasakut k6rva. Nii k6vasti, et arvasin algul, et tegemist oli rataste alt p6rganud kiviga. Kuidagi veider ja pisut alandav oli sedasi seista seal tee 22res ja pillida.
Ma ei tea, misasja ma valesti olen teinud, et sellist 6nnetustekaskaadi 2ra teenida. Ilmselt olen midagi v2ga halba ikkagi teinud, onju? See ei saa ju lihtsalt kokkusattumus olla? Igatahes m6tlen nyyd sellele pingsalt ja parandan meelt. Kui teile, armas bloogikiibitseja, peaks midagi hirmsat meenuma, siis andke julgesti teada. Nina pihta ma pole veel yhtegi lopsu saanud.