Põhupäisusest, rottidest ja hiirtest

Eile avastasin õudusega, et olen oma paberpäeviku ära kaotanud. Lisaks sellele, et see oli täis depressiivseid, aga mulle arengu mõttes vajalikke sissekandeid, olid seal kirjas ka mõned raamatud, pildid, muusika või mõtted, mis mulle on meeldinud, mis olid plaanis ja muud asjad, mis kõik meeldinud või olulised olnud on, ühesõnaga meeldivaid ja ebameeldivaid asju sedasi parajalt pooleks.
Asjad, mida seal ei olnud, olid mu nimi, telefoninumber või meiliaadress. Nii et mul pole ilmselt lootustki seda tagasi saada. Kui rumal.
Ma ei tea, kas mind nii väga häirikski, kui keegi võõras inimene seda loeks. Pigem kurvastab see, et ma ei suuda kõike sealolevat taastada, ei mäleta mõningaid olulisi üksikasju. Kui päevikut ei oleks, siis ma ilmselt ei teakski, et olen elanud intensiivset ja vahvat elu. Tagantjärele kaob kuidagi kirkus ära, kas pole, kõik muutub palju ühtlasemaks, jäävad kas heledad, tumedad või kirevad perioodid, ilma et sugugi mäletaks, et pöörases masenduses olid natuke õnnelik ka või et rahulikul ajal oli tegelikult palju nukraid momente.
Ja, armas bloogikiibitseja, te ei saa arvatavasti kunagi teada, mida ma Kongos olles mõtlesin (kui teid ei peaks huvitama, siis ärge seda vähemalt niimoodi päris otse välja näidake!) - mis tunne on, kui kohalik hiiglaslik rammus souris öösel su FinnCrispi leiba ilmselt eksootilise delikatessi pähe krõbistab, taskulambi valgusvihu, sõbraliku palumise ega natuke vähemsõbraliku kilkamise peale jalga ei lase - souris sellepärast, et seal nad kutsuvad kõiki majas elavaid närilisi souris ja ja õuenärilisi rat, mis tähendab niisiis, et õues võite kohata imepisikest armast roosade kõrvadega arglikku rotti ja toas suurt ablast kahhelkive krõmpsivat ja kopsukatku levitavat hiigelhiirt, kes öösel mööda teie sääsevõrku üles lae alla leiva järele lippab ja teist suurt väljagi ei tee - , mis tunne on, kui kell kuus hommikul seisab ühest silmast pime shokolaadipoiss su hotellitoa ukse taga, ämber käes, ja ütleb "Psst! Mama, mai-mai!", või kui te mõnel hirmsal ööl olete sunnitud kõrvulukustava äikesevihma ja kõuemürina saatel und ootama ülemuse diivanil, üleni higisena, sääsevõrku mässituna, turvalisuse pärast, ja kokkupandav hambahari, paar puhast pesutükki ja sinivereliselt rootsi poisilt laenatud sirelililla käterätik on kõik, mis teil on olnud aega kaasa haarata.

Kahtlustan, et jätsin päeviku eile bussi - seal ma seda vist viimati lappasin. Kui te selle juhuslikult leidnud olete, või kui näete, et mõni bussijuht suitsupausi ajal loeb läbipaistvate kaantega märkmikku ja naerab, siis te võite muidugi kenasti teada anda ja... Leiutasu ma küll ei paku, aga mis teil või bussijuhilgi sellega pihta oleks hakata. Aa, no te võite muidugi oma märkmetega jätkata sealt, kus mina pooleli jäin ja selle pärast mu surma kenasti raamatuna välja anda näiteks, aga mina teie asemel seda ei teeks.

Muuseas, ma olen tegelikult üsna staažikas põhupea, tookord hommikul, kui sisse magasin, unustasin ka omajagu asju maha, see tähendab, et mõned riided jäid toolileenile ja telefonilaadija jäi ka seinakontakti, kui nad mulle fuajeest kell 5.15 helistasid ja küsisid, miks mind veel seal ei ole ja kui ma kogu oma tavaari pooleteise minuti ja ilge ähmiga segiläbi seljakotti olin sunnitud viskama ja täiesti tundmatut köögitreppi mööda alla, kõigepealt kogemata keldrisse ja siis jälle üles tuiskasin - lift nii varakult veel ei töötanud - , et mitte lennukist maha jääda. Pärast olin väga üllatunud, kui kõik kenasti tagasi sain, pidin ainult "Contrôle des objets perdus n: 3687" nimelisele lipikule allkirja andma. Seal seisis: local (emplacement) 222, 7h30, 26/07/06, description de l'objet: 1 jupe (mis tähistas tegelikult mu ainumast kaasasolevat paari lühikesi püksa, milleta ma ekvatoriaalses kliimas hakkama pidin saama), 1 polo (looduskaitseringi samblaroheline särk), 1 écharpe (D. kingitud Jeemenist pärit roosa sall, mida ma natuke nagu armastan, sedavõrd kuivõrd asju üldse saab armastada), 1 chargeur. Trouvé par : G.

Oo, aga mis rottidesse puutub, siis nende minemapeletamiseks pidi kõige tõhusam olema, kui rotile pisut peksa anda - niimoodi, et ta juba piiksuma hakkab -, ja ta siis uuesti lahti lasta. Mina kahjuks ei julgeks, ma tõesti ei ole suurem asi kakleja, aga võibolla teie julgeks?
Kunagi Poe tänaval elas meil ka üks hirmus tegelane, meie juures käis ta laesse söödud suure augu kaudu katkisest vetsupotipaagist vett joomas ja rotimürki näksimas - minu mäletamist mööda söötsime talle B. ja K.-ga terve poolekilose paki jagu helesiniseid ja roosasid graanuleid sisse, aga ta külastas meie veelokaali järjekindlalt edasi. Köögis talle millegipärast õnneks ei meeldinud, aga see-eest korrus kõrgemal M.-i ja M.-i köögis tundis ta ennast tõeliselt koduselt ja laamendas ja õgis nii mis kole. Huuh jah, vetsus ma kartsin tookord ikka kangesti käia...
Viimati kohatud hiirtest kõige sarmikam oli kindlasti see Pärnu rannas jäätiseputkast kiikede suunas välja jooksnud pisike käbe hiir - ma pole tükil ajal midagi nii armast näinud, öelgu kollektiiv mida tahes.
Kui ma väike olin, siis vanaema pidas vahel mõnda hiirt paar päeva kolmeliitrises purgis. Ema ütles alati "Fui!", et kusse kõlbab, et vanaema on peast segi läinud ja et lasku kohe hiir lahti, aga mulle meeldis hiirele juustu anda ja vaadata, kuidas ta purgist pääsemiseks hiigelhüppeid tegi, ise selline pisike ja läbipaistvate kõrvadega. No lõpuks vanaema muidugi lasi hiire õue lahti ka.