Marécage de la mélancolie *
Kujutage ette, et mind ei saadetud seegi kord Gomasse ega Bukavusse, vaid Mbandakasse, Equateuri provintsi, kus on hästi lahe metsik loodus, džungel ja vihmamets, ja mõned järelejäänud pisikesed pügmeed, kes äärelinnas oma kärusid lükkavad ja keda seal keegi ei salli.
Hotell Afrique'is polnud vett, aga selle eest olid sääsed ja rott, kes öösiti mu leiba sõi.
Tervelt kaks korda selle aja jooksul anti meile liikumiskeeld, turvalisuse pärast.
Kõht on mul siiamaani kergelt lahti - juhtusin MONUCi kohvikus einestama - aga muidu on kõik korras, ärge muretsege! Küll ma varsti ka laekun.
Tervisi Kinshasast!
* Sedasi ütles Equateuri kohta MONUCi inimõiguste spetsialist (pügmeedest ja naistest rääkides).
posted by Siisike @ 15:09
2 comments
2 Comments:
tsiis, ma teadsin, et sa pidid jälle mingi aeg minema, aga et nii ruttu...?
samas, muidugi, mis siin ikka aega raisata.
et mul on poeetiline tuju, siis võiks öelda veel juhan viidingu sõnadega:
mis on see inimese osa
siin laias ilmas?
end mitte ära magada.
pea seda silmas.
tervitused kaugele maale :)
mis ruttu! märtsis juba pidin minema. :)
Postita kommentaar
<< Home