Rannas mulle ka meeldib. Siin on palju ilusaid tumehalle kivisid ja kui parajasti vihma on sadanud, on lained hiigelsuured ja vahused ja viivad sind tohutu j6uga merele kaasa, nii et tekib hirm keerises 2ra uppuda. Aga muidu on v2ga l6bus kaldaliivas aeleda, ujumispykse kinni hoidvaid inimesi vaadata ja naerda, mis sest, et peagi avastad, et laine need sul endal samamoodi poolenisti seljast 2ra on uhanud.

Yleeile vesi igatahes vahutas mis kole, v2lja tulles karjus yks kollases s2rgis mees, vist vetelp22stja, et ujumine on rangelt keelatud ja et tulge kohe veest v2lja, aga kui sul on k6rvad vett ja vahtu t2is, siis pole l2bi selle kohina just suuremat kosta. Riietuskabiinis tuli ujumispykstest ja rinnahoidja vahelt mitu peot2it v2ikseid musti kivikesi v2lja. M6tlesin, et mul pole tykk aega nii tore olla olnud.

-

Eile oli koduigatsus ja hommikune vihm.

P2rastl6unal vedelesin rannas. Meri l6hnas. Inimesed magasid suud lahti, soolane vesi tilkus pruunidel kehadel, korvidega t2dikesed h6ikusid j2rjepanu: "Sladosti, trubotshki, garjatshije pirogi, kukuruza!"

Naljakas oli.

Eriti siis, kui tuli mustap2ine ilusate hammastega naine ja hakkas minu k6rvale j2rjestikku r2tikuid maha laotama. K6igepealt yhe - paar meetrit eemale, siis teise, natuke l2hemale, ja selle k6rvale kolmanda, ainult et see h2sti ei mahtunud enam.

"Palun v6tke kott natuke eest 2ra!"

"Mis? Ahah."

T6stan koti kuulekalt, aga vastumeelselt "natuke" vasakult paremale poole ja loen edasi. Kole naljakas on.

Mustap2ine naine paneb kolmanda r2tiku kenasti minu rannalinaga kohakuti ja heidab ise keskele, temast vasakule viskab pikali yks v2ike tydruk, ka mustap2ine, ja paremale poole, otse minu k6rvale k6hutab 2sja veest v2lja tormanud j6ehobu moodi turske tyyp, mustap2ise naise s6ps ilmselt. Minu r66muks mahub ta kenasti oma linale 2ra.

S66vad sihvkasid, tilguvad. Lamame siis kenasti neljakesi edasi.

Raske on naeru pidada. Mugistan tasakesi omaette.

Eestis on ikka toredalt palju ruumi - keegi ei pea sulle nii l2hedale tulema. Meetrine distants j22b ikka p2evitajate vahele, kui need just su tuttavad pole, v6i isegi siis. Mina igatahes nihelen igaks juhuks natuke paremale poole. Vaikselt vaikselt. J6ehobu m2rkab, aga naeratab laialt.

K2isime Lvivis V. sugulaste juures kylas - Simferopoli rong oli lihtsalt v2lja myydud. Kaks korda oleme platskaartvagunis s6itnud - Kovilist Lvivi ja Lvivist Simferopolisse - ja p2ris tore on olnud. Mulle igatahes 6ine rongis6it meeldib - nii palju vahvaid ja naljakaid asju on n2ha.

Kell 9 6htul on k6ik mehed vagunis s2rgi seljast 2ra v6tnud, ainsad erandid on meie T. ja siis yks mees, kellel unes varbad t6mblevad (p2ris t2pselt ei saa aru, kas t6mblevad v6i liigutab ta neid niisama naljaviluks). Lapsed m2ngivad kaarte, kr2unuvad v6i joovad limpsi, paarikesed amelevad oma lavatsil, v2rvitud huultega korpulentsed prouad m22rivad leivale Druzhba nimelist sulatatud juustu ja karvaste 6llek6htudega onklid lebavad triibulisel madratsil k2ed kukla taga v6i k6listavad lusikat teeklaasis. Suhkrut antakse siin tshai k6rvale ohtralt - v2hemalt kaks-kolm lusikat2it ja veab, kui seda sulle kohe stakantshiku sisse 2ra ei segata.

Oo kummipl2tud, keemilised lokid, kontsakingad, erkpunaseks lakitud kyyned, karvased s22red, abielus6rmused, sihvkad ja sokihais!

-

66bimiskoha leidmisega Jaltas probleeme pole. Nii kui Simferopolist saabuv trollibuss uksed lahti teeb, on vastas kraaklev t2dikeste kamp, kes sulle yksteise v6idu oma toakest p2he yritab m22rida. Paar neist n2evad nii hirmu2ratavad v2lja, et nende juurde kyll ei s6anda minna. Valime l6puks v2lja yhe noore naise, kellel on kvartira okolo more ja nyyd elamegi siis Vassiljeva uulitsa hoovimajas, t6elises agulikorterikeses - kaks tuba, pisike k66k, kopitusel6hn ja armas aguliterrass viinamarjadega, lisaks koerad Baron ja Pastor, suurte siniste multifilmilike silmadega pisike hiirtepyydja kass, (emane, nimi ununenud), k6rvalkorteris elavad Oksana ja tjotja Zoja. T2naval on autovrakid ja palju lehkavaid prygikaste. Kusagil (V. arvates seina taga v6i p6randa all) kr6istab j2lle mingi kohalik Kr6mmi m6shka.

See noorepoolne naine, kes meid kohale juhatas, olla olnud Oksana kirikukolleeg, ta ise pidi parajasti kirikus olema. Sellest siis need kaks silti wc uksel - 'Jisus ljubit tebja' (sinine, k66gi pool) ja 'Iisus jest otvet' (punane, sees). Oksana ise on v2ga tore.

-

Kirjutan. V. kysib vahepeal, kas ta mu kopikaid v6ib vaadata. Ta kysib seda tegelikult reisi algusest peale iga natukese aja tagant, sest tal on numismaatikust s6ber, kellele ta on lubanud yhegrivnalisi mynte ja uuemaid kopikuid viia, sest neid pole palju k2ibel. V. teeb rahakoti lahti - kopikaid ei ole - , mist6ttu olen sunnitud vabandama.

Hommikuti keedab sportlaste meeskond suure potit2ie kaerahelbeputru ja 6petab mind 6igesti k6hulihaseid treenima. 6htuti nad harjutavad siin klikkimist - riputavad ekspressi kapinupu kylge, seovad n66ri ymber k6hu ja siis klikivad - sedasi kord n66r paremalt, kord vasakult, kenasti l2bi ekspressi, et liigutus muutuks v6imalikult automaatseks ja efektiivseks, sest kujutage ise ette, et k6lgute kusagil kalju kyljes, nii oma paarikymne meetri k6rgusel, toetute vasaku jala suurele varbale, hoiate parema k2e nimetiss6rmega olematust kaljunukist kinni ja peate vasaku k2ega k6ie 6iget pidi ekspressi klikkima - kui liiga kaua kohmitsete, v6ite tasakaalu kaotada, kui valesti klikite, siis sajate sealt ylevalt hiljem kogemata alla. Aga ise nad v2idavad, et see ei ole ohtlik, kui k6ik 6igesti teha.

Proovisin ka. Neljasel rajal. Uuh! Te ei kujuta ette! H2daga veel kuidagi yles sain, pika pusimise peale, aga allatulek ei tahtnud kuidagi v2lja tulla. Liiga hirmus oli. Minul igatahes tekkis psyhholoogiline t6rge, kui nad k2skisid mul jalatallad kaljuseinaga kohakuti panna ja keha seinaga yheksakymnekraadise nurga alla kallutada, nagu k6nniks - lihtne eksole! Mina lihtsalt ei julgenud k2si lahti lasta. Alla vaadates hakkas k6he. Vaatepilt oli j2rgmine: blond itsitav peanupp ja r2tikuga poiss, kelle k2es on n66r. Ja see n66r on tegelikult seesama k6iejupp, mille kyljes sa sel hetkel k6lgud, mille kyles ripneb parajasti kogu su niru eksistents, su kulmukarvad, konnasilmad ja surmahirm. Aga n66ri hoidev poiss vaatab vastasseinal kaheksandal rajal turnivaid p2gadikke.

Kole! Kole oli alla vaadata.

V2ga veider oli siis m6elda - seal yleval, ma m6tlen - miks on mulle alati tundunud, et ma surma ei karda. Sest kui ei karda, mis on siis see, mis paneb k2tega kramplikult k6iest kinni haarama, kui varvas kaljunukilt lahti libiseb? Mingi napakas instinktiivne liigutus ilmselt. Miks k2si nii raske lahti on lasta?

Meenub, et kunagi kymme aastat tagasi ytles V., et ta kardab surma. Suured helesinised silmad p2rani ja ripsmete pilkudes. Ma ei saanud aru. Vaat sedasi.

Poole ronimise pealt, parajasti siis, kui ei suuda varvastele 6iget toetuspunkti leida, tekib j2rgmine geniaalne kysimus - nagu ikka, igal pool, piimapoes, mikrofoni ees, t66le hilinedes - milleks ma seda k6ike teen, kui see nii vaevaline ja piinarikas on, kui ma kardan? Aga nii kui varba kusagile toetada suudad, avastad 2kki, et edasi l2heb k6ik kole ludinal ja tobe kysimus kaob iseenesest.

A. pildistab mind, mina naeratan, hammastega. Lehvitan - sedasi h2sti sangarlikult, kael 6ieli. P2rast selgub, et filmi polnudki fotoaparaadi sees, aga mis sellest.

Nagu ma ytlesin, oli allatulek k6ige keerulisem.

"Lase nyyd k2ed lahti!" 6petatakse k6iepambu juurest.

"Mismoodi 'lahti'? Ma kardan!"

Kymme minutit veenmist ja selgitamist ja paar minutit pausi.

"Kuule, tule kohe alla!"

"Ma ju kardan."

"2ra karda, suga ei juhtu ju mitte midagi." (Rahustades.)

"Ma ei julge tulla." (Ebalevalt.)

"Sa ei saa kuidagi teistmoodi alla, lase k2ed lahti." (Korduvalt, j2rjest resoluutsemalt.)

M66dub veel kena kymme minutit. Vahepeal helistab rahutu juhatus, V. v6tab vastu, vestleb nendega - Ta ei saa praegu r22kida, ta ronib kalju peal, jajah, ytlen edasi - mina v6idan aega, higistan, hingan sisse ja v2lja, raputan valusaid s6rmi ja varbaid.

Tundub, et minu puhul m6jub k6ige paremini lause: "Kuule, kell on juba kuus, varsti l2heb pimedaks, meie tahame ka nyyd ronida." Lasen k2ed kalju kyljest lahti, panen oma valutavad kr6nksus varbad nii nagu k2sti (ronimissussid on, muuseas, alati paar numbrit v2iksemad), aga k6iest haaran absoluutselt iga kord, kui T. n66ri natuke l6dvemaks laseb ja selline vabalangemise tunne tekib, kuigi kinnihoidmine on t2iesti kasutu.

P2rast oli napakas tunne - nagu auto6nnetuse oleks yle elanud. Varbad pakitsesid p66raselt, kui nad A. rohelistest ronimissussidest v2lja v6tsin. Yks valu ja vaev on see ronimine.

M6tlesin tykk aega, misasi see mul siis oli seal - surmahirm v6i usalduse puudumine v6i... Ilmselt ikka surmahirm, mis muud. Aga kui sa julgestajat ei usalda, siis ei saa ronida. Selleks et usaldada, on vaja muidugi teada, et n66r k2ib karabini kylge ja karabin ripub julgestaja v66 kyljes ning et l6ppude l6puks "Sinuga ei saa mitte midagi hullu juhtuda". Lihtne, eks ju? Miks mulle seda lauset lapsep6lves sagedamini ei korrutatud?

Never swim alone

Never swim alone

Siisike on ajutiselt Jalta kandis ringi kooberdamas, saatke oma meilid, tähtsad sõnumid ja muu rämps tema e-postkasti, kui te muudmoodi tõesti ei saa.

Teie Mama Siisike

Põhupäisusest, rottidest ja hiirtest

Eile avastasin õudusega, et olen oma paberpäeviku ära kaotanud. Lisaks sellele, et see oli täis depressiivseid, aga mulle arengu mõttes vajalikke sissekandeid, olid seal kirjas ka mõned raamatud, pildid, muusika või mõtted, mis mulle on meeldinud, mis olid plaanis ja muud asjad, mis kõik meeldinud või olulised olnud on, ühesõnaga meeldivaid ja ebameeldivaid asju sedasi parajalt pooleks.
Asjad, mida seal ei olnud, olid mu nimi, telefoninumber või meiliaadress. Nii et mul pole ilmselt lootustki seda tagasi saada. Kui rumal.
Ma ei tea, kas mind nii väga häirikski, kui keegi võõras inimene seda loeks. Pigem kurvastab see, et ma ei suuda kõike sealolevat taastada, ei mäleta mõningaid olulisi üksikasju. Kui päevikut ei oleks, siis ma ilmselt ei teakski, et olen elanud intensiivset ja vahvat elu. Tagantjärele kaob kuidagi kirkus ära, kas pole, kõik muutub palju ühtlasemaks, jäävad kas heledad, tumedad või kirevad perioodid, ilma et sugugi mäletaks, et pöörases masenduses olid natuke õnnelik ka või et rahulikul ajal oli tegelikult palju nukraid momente.
Ja, armas bloogikiibitseja, te ei saa arvatavasti kunagi teada, mida ma Kongos olles mõtlesin (kui teid ei peaks huvitama, siis ärge seda vähemalt niimoodi päris otse välja näidake!) - mis tunne on, kui kohalik hiiglaslik rammus souris öösel su FinnCrispi leiba ilmselt eksootilise delikatessi pähe krõbistab, taskulambi valgusvihu, sõbraliku palumise ega natuke vähemsõbraliku kilkamise peale jalga ei lase - souris sellepärast, et seal nad kutsuvad kõiki majas elavaid närilisi souris ja ja õuenärilisi rat, mis tähendab niisiis, et õues võite kohata imepisikest armast roosade kõrvadega arglikku rotti ja toas suurt ablast kahhelkive krõmpsivat ja kopsukatku levitavat hiigelhiirt, kes öösel mööda teie sääsevõrku üles lae alla leiva järele lippab ja teist suurt väljagi ei tee - , mis tunne on, kui kell kuus hommikul seisab ühest silmast pime shokolaadipoiss su hotellitoa ukse taga, ämber käes, ja ütleb "Psst! Mama, mai-mai!", või kui te mõnel hirmsal ööl olete sunnitud kõrvulukustava äikesevihma ja kõuemürina saatel und ootama ülemuse diivanil, üleni higisena, sääsevõrku mässituna, turvalisuse pärast, ja kokkupandav hambahari, paar puhast pesutükki ja sinivereliselt rootsi poisilt laenatud sirelililla käterätik on kõik, mis teil on olnud aega kaasa haarata.

Kahtlustan, et jätsin päeviku eile bussi - seal ma seda vist viimati lappasin. Kui te selle juhuslikult leidnud olete, või kui näete, et mõni bussijuht suitsupausi ajal loeb läbipaistvate kaantega märkmikku ja naerab, siis te võite muidugi kenasti teada anda ja... Leiutasu ma küll ei paku, aga mis teil või bussijuhilgi sellega pihta oleks hakata. Aa, no te võite muidugi oma märkmetega jätkata sealt, kus mina pooleli jäin ja selle pärast mu surma kenasti raamatuna välja anda näiteks, aga mina teie asemel seda ei teeks.

Muuseas, ma olen tegelikult üsna staažikas põhupea, tookord hommikul, kui sisse magasin, unustasin ka omajagu asju maha, see tähendab, et mõned riided jäid toolileenile ja telefonilaadija jäi ka seinakontakti, kui nad mulle fuajeest kell 5.15 helistasid ja küsisid, miks mind veel seal ei ole ja kui ma kogu oma tavaari pooleteise minuti ja ilge ähmiga segiläbi seljakotti olin sunnitud viskama ja täiesti tundmatut köögitreppi mööda alla, kõigepealt kogemata keldrisse ja siis jälle üles tuiskasin - lift nii varakult veel ei töötanud - , et mitte lennukist maha jääda. Pärast olin väga üllatunud, kui kõik kenasti tagasi sain, pidin ainult "Contrôle des objets perdus n: 3687" nimelisele lipikule allkirja andma. Seal seisis: local (emplacement) 222, 7h30, 26/07/06, description de l'objet: 1 jupe (mis tähistas tegelikult mu ainumast kaasasolevat paari lühikesi püksa, milleta ma ekvatoriaalses kliimas hakkama pidin saama), 1 polo (looduskaitseringi samblaroheline särk), 1 écharpe (D. kingitud Jeemenist pärit roosa sall, mida ma natuke nagu armastan, sedavõrd kuivõrd asju üldse saab armastada), 1 chargeur. Trouvé par : G.

Oo, aga mis rottidesse puutub, siis nende minemapeletamiseks pidi kõige tõhusam olema, kui rotile pisut peksa anda - niimoodi, et ta juba piiksuma hakkab -, ja ta siis uuesti lahti lasta. Mina kahjuks ei julgeks, ma tõesti ei ole suurem asi kakleja, aga võibolla teie julgeks?
Kunagi Poe tänaval elas meil ka üks hirmus tegelane, meie juures käis ta laesse söödud suure augu kaudu katkisest vetsupotipaagist vett joomas ja rotimürki näksimas - minu mäletamist mööda söötsime talle B. ja K.-ga terve poolekilose paki jagu helesiniseid ja roosasid graanuleid sisse, aga ta külastas meie veelokaali järjekindlalt edasi. Köögis talle millegipärast õnneks ei meeldinud, aga see-eest korrus kõrgemal M.-i ja M.-i köögis tundis ta ennast tõeliselt koduselt ja laamendas ja õgis nii mis kole. Huuh jah, vetsus ma kartsin tookord ikka kangesti käia...
Viimati kohatud hiirtest kõige sarmikam oli kindlasti see Pärnu rannas jäätiseputkast kiikede suunas välja jooksnud pisike käbe hiir - ma pole tükil ajal midagi nii armast näinud, öelgu kollektiiv mida tahes.
Kui ma väike olin, siis vanaema pidas vahel mõnda hiirt paar päeva kolmeliitrises purgis. Ema ütles alati "Fui!", et kusse kõlbab, et vanaema on peast segi läinud ja et lasku kohe hiir lahti, aga mulle meeldis hiirele juustu anda ja vaadata, kuidas ta purgist pääsemiseks hiigelhüppeid tegi, ise selline pisike ja läbipaistvate kõrvadega. No lõpuks vanaema muidugi lasi hiire õue lahti ka.

Siin on liiga palju mind, see ajab nutma. Miks see ära ei ole kustunud?

Marécage de la mélancolie *

Kujutage ette, et mind ei saadetud seegi kord Gomasse ega Bukavusse, vaid Mbandakasse, Equateuri provintsi, kus on hästi lahe metsik loodus, džungel ja vihmamets, ja mõned järelejäänud pisikesed pügmeed, kes äärelinnas oma kärusid lükkavad ja keda seal keegi ei salli.

Hotell Afrique'is polnud vett, aga selle eest olid sääsed ja rott, kes öösiti mu leiba sõi.

Tervelt kaks korda selle aja jooksul anti meile liikumiskeeld, turvalisuse pärast.

Kõht on mul siiamaani kergelt lahti - juhtusin MONUCi kohvikus einestama - aga muidu on kõik korras, ärge muretsege! Küll ma varsti ka laekun.

Tervisi Kinshasast!

* Sedasi ütles Equateuri kohta MONUCi inimõiguste spetsialist (pügmeedest ja naistest rääkides).