Täna kirjutasin tervelt neli viisakat kirja kellelegi ilmselt skisofreenilisele Monsieur Ratatouille’le (nimi muudetud), kellel olid nädalavahetusel jälle uued probleemid tekkinud, üks hullem kui teine - see mees saadab mulle algusest peale peaaegu iga päev meile - , vastasin mitmele väga kahtlase saidi omanikule, istusin Adolescent en Crise’i kõrval ja pidin pealt kuulama, kuidas ta valjuhäälselt jäätist limpsis, ohkis ja netist mingite beibede pilte kommenteeris „Putsi raisk, millised eided!”, „Rrrõvää!” ja ilmselt oma ema telefonis sõimas. Selline imeline päev oli, ei tahtnud koju minnagi, teate. Mõtlesin, et küll on kahju, et... aga noh.. õnneks saan veel viimaseid päevi nautida seda absurdset õhkkonda ja selliste eksistentsiaalselt oluliste küsimustega tegelemist. Olen nüüdseks aru saanud, et Raadio-R.-il on sügavalt õigus, kui ta ütleb, et absurditunnetus on elus üks olulisemaid asju. Aaah, tegelikult on mul muidugi süda juba ammu väga paha, aga ma ei taha sellest siia kirjutada.

Naeratan teile, armas bloogikiibitseja. Ei ole mõtet mu peale niimoodi vihastada.