Ootamatud asjad on nii võluvad. Neid ma kogu aeg ootangi. Ja neid juhtub ka. Eile näiteks sattusin peale kontserti Pahade Seemnetega takso peale ja ühte täiesti tundmatusse kohta ühele teisele kontserdile. Käisin meestega saunas, ujusin väikeses auravas järves, (hmm, tiigis siiski pigem, ärme liiga palju ka ilustame) toimetasin selle põhjatust mudasest põhjast varbaste vahel pinnale kellegi tagaigatsetud autovõtmed, leidsin end kella kolme paiku päeval lämmatavas leitsakus kahe võõra poisiga oma lemmikkohvikus pannkooki söömas. Siis pandi justkui filmilint jälle seisma.

Tundub, et ma pole ennast veel kunagi nii toreda, vaba ja sõltumatuna tundnud. Rahulolu on vahelduseks kuidagi kosutav, onju?

Üleeile nägin S.-i. Mina poleks teda küll ära tundnud, aga tema tundis mu millegipärast ära. Ei teagi, mida öelda... Miks ma üldse peaksin selle kohta midagi ütlema või mõtlema? Aga iseenda üle olen siiski üllatunud. Olen ikka täiesti keskpärane tundetu tüdruk. Normaalne inimene ühesõnaga. Poleks kunagi arvanud. Aga see vist ei ole kompliment.