Näkkide raskest elust

Nii paljude lahedate inimestega olen tuttavaks saanud. Laupäev oli jälle väga tormiline. Röövel Ööbik ja... Plinkis kõvasti. Oo, kõik läheb nii kiiresti! Ma ei oska öelda midagi muud, kui et mulle meeldib mu praegune elu.
Eile öösel käisin juba kaks korda ujumas. Tegime M.-iga öistele lõkkelistele näkineiusid. Täitsa pael! Mina arvasin muidugi, et need seal teisel kaldal olid tuttavad - M. rääkis nendega küll niimoodi nagu nad oleksid ta vanad sõbrad -, ent veest välja loivates selgus, et ei olnud need tuttavad ühti. Oi jah, pole see näkineiude elu ka kerge midagi.

Aga kui teil juhtumisi kah võti mõne veekogu läheduses kaotsi peaks minema, armas bloogikiibitseja, siis kutsuge mind - ma võlun kõik võtmed tiigimudast, Emajõe põhjast või kaldaäärsest lehepurust välja. Päikse käes, kuuvalgel, isegi päris kottpimedas, kui vaja peaks olema. Täitsa täitsa lõpp!