Bryssel on nii armas, mälestused ripuvad igal nurgal. Istun terve ôhtu oma lemmikkôrtsus. Selline tunne on nagu koju oleks tulnud, siinne ôhkkond millegipärast sobib mulle.
Hommikul avastasin üllatusega, et lennujaamad on mulle ka meeldima hakanud, lendamine kui niisugune üldse. Täna olid väga ilusad pilved ka, kord täpilised tupsud mööda taevast laiali pillatud nagu leopardi nahk, kord selline päikesest sillerdav ulmeline türgi saun ja kohati nagu vahustatud piimaga kohv, millele keegi törtsu kaneeli peale on visanud. Nad olid mulle bisnesklassi piletid broneerinud, mistôttu sai päris hästi süüa. Ma ei tea, kas selle pärast vôi üldse... kuidagi veider tunne on, siin linnas ka, siin ma elasin kunagi ju vaese üliôpilasena, supermarketi prügikastist käisime kell kaheksa hommikul väljapraagitud sööki toomas (ärge palun T.le öelge!). Te ei tea, mida kôike peened toidupoed prügikasti saadavad! Turul kauplesime noorte maroko kuttide käest hinnaalandust, M.ile alati anti kôike odavamalt, tema oli blond. Noh, ja nüüd ma siis môtlen, millisesse restorani minna, magan hotellis, mis asub Horta maja ja muusikariistade muuseumi lähedal, alleel, mida mööda tol aastal iga päev kooli läksin ja vähemalt korra nädalas erasmuslaste peolt koju kakerdasin. Jôle ônn terendab igal tänavanurgal vastu. Tahaks tagasi nii nagu siis...
Teie S. St.Géryst.

Stuudiosse ei saa kahjuks. Nädalavahetusel folk. Esmaspäeval lendan Kini, kui viisa saab ja kõik ootuspäraselt läheb. I. pulmast on kahju - sinna ma ilmselt seekord ei jõua.

Reprise

Kõigepealt helistas G.-J. ja küsis, kas ma seekord tulen. Et A. ja kõik on juba seal. No ilmselt ta A. telefonilt helistaski. Ütlesin, et mul on kole kahju, aga et ma vist seekord jätan vahele. Ent ma ei olnud siis veel viimaseid meile lugenud...
Vahel ma tõesti mõtlen, et kui ise ei oska oma elu korraldada, siis korraldatakse asjad sinu eest. See kehtib eriti minusuguste uina-muinade kohta.

Näkkide raskest elust

Nii paljude lahedate inimestega olen tuttavaks saanud. Laupäev oli jälle väga tormiline. Röövel Ööbik ja... Plinkis kõvasti. Oo, kõik läheb nii kiiresti! Ma ei oska öelda midagi muud, kui et mulle meeldib mu praegune elu.
Eile öösel käisin juba kaks korda ujumas. Tegime M.-iga öistele lõkkelistele näkineiusid. Täitsa pael! Mina arvasin muidugi, et need seal teisel kaldal olid tuttavad - M. rääkis nendega küll niimoodi nagu nad oleksid ta vanad sõbrad -, ent veest välja loivates selgus, et ei olnud need tuttavad ühti. Oi jah, pole see näkineiude elu ka kerge midagi.

Aga kui teil juhtumisi kah võti mõne veekogu läheduses kaotsi peaks minema, armas bloogikiibitseja, siis kutsuge mind - ma võlun kõik võtmed tiigimudast, Emajõe põhjast või kaldaäärsest lehepurust välja. Päikse käes, kuuvalgel, isegi päris kottpimedas, kui vaja peaks olema. Täitsa täitsa lõpp!

Staadionil peesitamine lõppes seekord õhtusöögiga mere ääres. Päris naljakad lood...

Armas bloogikiibitseja, öelge otse välja, kas teie meelest on tõesti imelik, et keegi päevitab staadionil?

"No kuule, kesse läheb staadionile niiviisi provotseerivalt päevitama," ütles ta igatahes õhtul.

Aga minu jaoks ei ole staadion mingi lantimise koht. Mulle põhimõtteliselt sportlased ei meeldi. Mul ei ei tuleks pähe ka sinna kedagi võrgutama minna. Ma ei pane isegi meiki peale ja paljastan oma tselluliidi täies ulatuses ja pealegi üsna muretult.

Aga sellega on alati nii, et kui sa meeldida ei püüa, kleepuvad inimesed külge ja siis kui kõigest hingest kellegi tähelepanu äratada üritad, kukuvad asjad hüpertotakalt välja.

Nojah, ma olen ilmselt naiivne. Seda ma mõtlesin, et misasja need lärmavad vasak-parem-vaskud igal ringil "Paremale vaat!" karjusid. Napakad.

Viimasel ajal leian niisiis kogu aeg kinnitust, et mingi osa meestest on lihtsalt nõmedad.

Täna kirjutasin tervelt neli viisakat kirja kellelegi ilmselt skisofreenilisele Monsieur Ratatouille’le (nimi muudetud), kellel olid nädalavahetusel jälle uued probleemid tekkinud, üks hullem kui teine - see mees saadab mulle algusest peale peaaegu iga päev meile - , vastasin mitmele väga kahtlase saidi omanikule, istusin Adolescent en Crise’i kõrval ja pidin pealt kuulama, kuidas ta valjuhäälselt jäätist limpsis, ohkis ja netist mingite beibede pilte kommenteeris „Putsi raisk, millised eided!”, „Rrrõvää!” ja ilmselt oma ema telefonis sõimas. Selline imeline päev oli, ei tahtnud koju minnagi, teate. Mõtlesin, et küll on kahju, et... aga noh.. õnneks saan veel viimaseid päevi nautida seda absurdset õhkkonda ja selliste eksistentsiaalselt oluliste küsimustega tegelemist. Olen nüüdseks aru saanud, et Raadio-R.-il on sügavalt õigus, kui ta ütleb, et absurditunnetus on elus üks olulisemaid asju. Aaah, tegelikult on mul muidugi süda juba ammu väga paha, aga ma ei taha sellest siia kirjutada.

Naeratan teile, armas bloogikiibitseja. Ei ole mõtet mu peale niimoodi vihastada.

Ootamatud asjad on nii võluvad. Neid ma kogu aeg ootangi. Ja neid juhtub ka. Eile näiteks sattusin peale kontserti Pahade Seemnetega takso peale ja ühte täiesti tundmatusse kohta ühele teisele kontserdile. Käisin meestega saunas, ujusin väikeses auravas järves, (hmm, tiigis siiski pigem, ärme liiga palju ka ilustame) toimetasin selle põhjatust mudasest põhjast varbaste vahel pinnale kellegi tagaigatsetud autovõtmed, leidsin end kella kolme paiku päeval lämmatavas leitsakus kahe võõra poisiga oma lemmikkohvikus pannkooki söömas. Siis pandi justkui filmilint jälle seisma.

Tundub, et ma pole ennast veel kunagi nii toreda, vaba ja sõltumatuna tundnud. Rahulolu on vahelduseks kuidagi kosutav, onju?

Üleeile nägin S.-i. Mina poleks teda küll ära tundnud, aga tema tundis mu millegipärast ära. Ei teagi, mida öelda... Miks ma üldse peaksin selle kohta midagi ütlema või mõtlema? Aga iseenda üle olen siiski üllatunud. Olen ikka täiesti keskpärane tundetu tüdruk. Normaalne inimene ühesõnaga. Poleks kunagi arvanud. Aga see vist ei ole kompliment.

Elu kisub kuidagi tormiliseks. Eile käisin kaks korda ujumas, hommiku poole ööd jõin ühe Vana-Tallinna-keefiri kokteili, üldse ei maganud, peas keerles nagu karussell - sellest siis see segastel asjaoludel suplus varahommikuses soojas Emajões - tulin otse rongiga Tartust Tallinnasse tööle ja olin üsna produktiivne ja endaga rahul ka veel. Sellised nädalavahetused hoiavadki mind veel elus. Kolm hästi vahvat päeva. Jee!

Kirjutamiseks pole üldse aega kahjuks. Imestan siiralt, et te ikka veel käite siin, armas bloogikiibitseja.

Siis lubasin endale, et mina ei hakka kunagi vabatahtlikult igavat elu elama. Ei ole mõtet. Te võite nüüd mõelda, mis te iganes tahate - panna mind Tartu boheemide, jobude, muidusööjate ja lillelaste sahtlisse kui vaja peaks olema - mis sellest!