Vahel on vaja lihtsalt, et keegi helistaks ja ütleks "Kullake, sa pead tegema täpselt nii ja mitte kuidagi teisiti." Mul vähemalt on vaja. Mul on alati otsuste vastuvõtmisega raskusi. Esimesel hetkel otsustan pikalt järele mõtlemata ühtmoodi, aga pärast hakkan kahtlema ja teiste inimeste peale mõtlema ja otsustan ümber, olen segaduses, tunnen ennast pahasti.

Mõnede valikutega on paratamatult nii, et ei saa kõike, mida tahad. Sellise olukorra eelis on see, et kõike ei saa ka kaotada. Valima paratamatult pead.

Las läheb nii nagu minema peab. Ma ei sekku. Ei kahetse. Lasen lahti, onju, ainult nii saab rahulikult elada... Isegi ei mõtle selle peale enam. Kui hea!

Armas bloogikiibitseja, äitäh aru pähe panemise eest!