Staadioni aias on auk ja sealtkaudu ma käin seal üleval õhtuti lugemas, sest mul ei ole aeda ja siin ei ole parki ja surnuaial lugeda mulle ei meeldi - see viib mõtted sinna, kuhu ma ei taha neil minna lasta.

Poleks kunagi uskunud, et sellises kohas istumine võiks mulle meeldima hakata, aga näe, tõesti.
Igasugune kõrge avarus ja õhk on tegelikult kuidagi rahustavad - inimesed on kaugel, teevad omaette soojendusjooksu või venitusi ja nad on õnneks piisavalt eemal, nii et lärmi pole ka kuulda. Ainult kastmisvesi suriseb õrnalt ja vahel harva kolistab keegi stardipakuga – toimetavad omaette. Minu raamat loeb seal ennast ka ise. Tahaks ainult, et oleks rohkem aega lesida.