Sel nädalavahetusel on siis tõeline Eesti tuur - Tallinn, Pärnu, Tartu. Pärnus oli kolmest eri allikast valjult kostev jälestusväärne muusika ja mingid jaanipäevamölakad. Käisime M.-iga ranna ääres jalutamas ja juttu rääkimas - seal, kus hõõguv daam peaks päikselõõsas põletatud meest kohtama (ma arvan, et te teate küll, kus see on). Mingit lõket ei olnud - ei teinud - ei tundnud selle järele eriti puudust ka. Mul ei ole tegelikult elus ühtegi väga erilist jaanipäeva olnud ja ma ei oska sellest päevast kunagi midagi oodata ka.
Öisel tänaval jalutas meile vastu V. Kunagi me sõitsime V.-ga ikka koos kooli ja siis ühel hommikul oli tema ema peaajukasvajasse surnud ja mina ei osanud midagi mõistlikku öelda. Olin vist just küsinud, kas tal on matemaatika kontrolltööks õpitud. Tal ei olnud. Viimati nägin teda mõne aasta eest Tartu-Pärnu liinil, bussis, viimases staadiumis...

Laupäeval lendas M. New Yorki ja mina päevitasin üksi naiste rannas, kus iga kord jalutab ja luurab järjest rohkem mehi. Seekord sörkis üks triibuliste ujumispükstega tüüp minust umbes meetri kauguselt mööda, kuigi ümberringi oli ligi kümme meetrit vaba ruumi, ja jäi natuke eemal käed puusas ülbelt seisma. Teesklesin, et olen lühinägelik ja tõstsin raamatu päris näo juurde - lugeda niiviisi üldse ei näinud, aga vähemalt oli see tüüp mõne aja pärast ära läinud. Ohh. Sellised asjad on vist miski, millest ma ei hakka kunagi aru saama. Milles asi on?
Sõitsin Tartusse - tegin D.-ga treti I. juurde ja Zavoodi ja siis panime ta I.-ga hommikul bussi peale. D. lendas Kopenhaagenisse.

Mulle ikka väga meeldib Tartu, aga suviti alati millegipärast kriibib siin miski. Võibolla see Tartu on minu jaoks lõplikult otsas, võibolla seda enam ammu ei ole, ainult et ma järjekordselt ei taha lahti lasta. Ükski teine linn ei ole nii valusalt armas... Jalutan vanades kohtades, kõik on nii nagu ikka. Isegi S. ilmub kusagilt keset Rüütli tänavat välja, ütleb, et hakkab nüüd suureks saama, kutsub mind nagu muuseas oma pulma (naist tal kahjuks pole veel, aga see on kõige väiksem probleem, peamine on ju naisevõtutahe) ja lohistab mu jutu jätkuks Treffneri ukseorva, võtab siis kotist flöödi ja hakkab mängima "Quand je bois du vin..." ja muid lugusid samast zhanrist. Istun trepile maha ja ootan, millal ta jõuab veiniloo juurest "Belle qui tiens ma vie (captivé dans tes yeux)" juurde, aga seda lugu seekord millegipärast ei tule ega tule. Naeran mõttes - S., muuseas, laulab seda alati väga imetlusväärse kurva paatosega - ja mõtlen, et vaat just sellepärast ta mulle meeldibki, et ta suudab alati millegi sellisega üllatada - tõukab äkilise küünarnukilöögiga oma võlumaailma ukse lahti ja tõmbab su sinna kaasa. Ja sina kuulad ja imetled ja kõik on natuke nagu filmis. S. on selline poiss, kes ei sobi siia maailma mitte üks raas - üks uduse pilgu, aga selgete silmadega inimene. Sellepärast ta mulle sümpaatne ongi.

Nüüd torman kollektiivi proovi.
Homset ei taha tulla lasta, aga sellest ilmselt ei pääse, ükskõik mida ka ei teeks.