Segaselt... sõprusest ja muust

Õudne on inimestega hüvasti jätta. Eriti nendega, kes sulle olulised on. On selline tunne nagu kõik jääks seisma - nagu sälk lüüakse siledasse puusse või nagu plaat, mis hüppab. Üksi on siis raske olla.
Mul on nii kahju, et ma selline passiivne olen olnud ja olen, et ise nii harva kellelegi helistan või kirjutan. Õnnelik olen küll, kui teised minuga kontakti otsivad, aga mul vist pole pidevalt inimesi vaja. Mõnikord võibolla oleks ka, aga ma ilmselt ei saa aru, et on. Alles sõpradega koos olles läheb tuju heaks ja siis olen üllatunud, et mul endal ei tulnud mõttesse nendega kokku saada. Aga iseenda seltskond tundub ka jälle piisavalt tore, nii et ma ei tunne eriti kellestki puudust. Ja isegi kui tunnen, siis... ei suudaks ma seda ilmselt ealeski päriselt tunnistada.
Inimeste peale minu meelest ei või eriti kindel olla. Lihtsalt ei maksa. Neil on nagunii kõigil oma elu ja oma saapapaelad. On kaks inimest, kelle peale ma olen võinud täiesti kindel olla, aga neid ei ole enam, nii et isegi see kindlustunne oli tookord illusioon.

Ohh, ikka selle kaotusehirmu ümber kõhkleb ja luurab mõte salaja.
On ju nii, et kui inimesed päriselt lahkuvad, tulevad nende asemele uued? Ja kui tupikusse jõuad, oled sunnitud tagasi pöörduma ja uue teeotsa valima?

Ma arvan ikka, et ma ei ole ilmselt teatud nähtusi veel ära teeninud. Kui ise teisi usaldada ei suuda, siis nemad tajuvad sind samamoodi ebausaldusväärsena, kas pole? Aga kui kõik täiesti lahti lasta, hirm ka, ma mõtlen, eee... , kui kõigest vabatahtlikult loobuda, siis on ehk lootust selleni jõuda, ah?