Ostsin eile uued kingad, tulin tööle - võttis ligi kümme minutit rohkem aega ja kooberdamist kui tavaliselt. Tee peal sain aru, et viimati tundsin end sama kohmaka ja ebagraatsilisena vist siis, kui mul jalaluumurd oli - kipsi ja karkudega, handicapéna. Mõtlesin, et tegelikult ei ole nendega mitte kui midagi mõistlikku teha, kui nurgas seismine ja ilus olemine välja arvata - jalutada nendega ei saa ja tantsupeol osutuksid nad sootuks ohtlikuks ja mõttetuks.
Esimene asi, mida hommikul uksest sisse astudes kuulsin, oli toreda meeskolleegi lubadus mind kohe drageerima hakata, kui ma peakski edaspidi nende kingadega käima hakkama - need teevad mind nimelt ligi kümme sentimeetrit pikemaks.
Kui ma vandudes ja niuksudes oma verised koivad uutest jalavarjudest välja võtsin, venis kolleegi nägu muidugi pikaks. Lubasin kenasti kingad poodi tagasi viia. Drageerimise lõpp ühesõnaga. Homme paljajalu.
Mina ei taha olla naine.