Nüüd mul on nii palju bloogikiibitsejaid, et siia kirjutamine muutub järjest raskemaks. Hästi armas muidugi, kui inimesed lugemiseks luba küsivad.

Netti kirjutamise puhul on ju kole petlik tunne - kui keegi ei kommenteeri, siis tundub, et keegi ei loegi, aga tegelikult see muidugi pole nii. Igatahes ütlen kohe välja, et ma olen täiesti kategooriliselt ebameelitatud, kui keegi seda aadressi levitada võtab. Nii et teil on mu virtuaalne kõrvakiil, juba ette, nii eee.. igaks juhuks. Ja mul on muidugi mu must kaustik täitsa alles - hakkab jälle täis saama. Võibolla pöördun tulevikus psühhiaatri poole. Ohh.