Mõne Pärnu kodu rõdul päikese käes alanud ilusa hommiku eest võiks praegu kõik ära anda. Vanasti me istusime seal kõik kolmekesi öösärgi väel. Siis olin ka nende hommikute pärast õnnelik, aga nüüd on veel eriliselt nostalgiline mõelda. Mõnede asjadega on õnneks nii, et oskad neid hinnata ka siis, kui nad parajasti käes on. Ja mul on need hommikud vist pooleldi veel alles, onju, kuigi - niuts-niuts - keegi ei tee mulle enam omletti ega toorjuustu ja mooniseemnetega meloni-maasikamagustoitu. Ma tean ise ka, et ma olen tõesti nagu väike ärahellitatud tüdruk selle koha pealt, aga ma'i saa sinna ju midagi parata. Isegi kui keegi seda praegu teeks, siis see ei oleks ealeski "sedasi" - öösärgi väel, suvaliselt, kohvitass pihus, selline eriline omlett. Selline, mis ajab mõttetu tööpäeva lõpul arvuti taga lambist nutma.

Igatsen väga-väga.