Kolimine on alati kurb. Selline pidetu tunne on. Mulle ei meeldi lõpud ja hüvastijätud. Ma nii loodan, et see kõik on ajutine. Ajutine armas paplite tolm. Ma ei teagi enam, mitmes hiliskevad see mul on siin Tartus juba, aga ikka kriibib.

Nagu lohutuseks on mulle viimase 24 tunni jooksul tehtud kolm komplimenti. Oih, vabandust - neli! :) Pole paha ju?