Igal hommikul kell üheksa istub see mees oma toas laua taga ja vaatab aknast välja. Aken on lahti ja mehel ei ole kunagi särki seljas. Üleeile ajas ta habet, eile lihtsalt istus ja vaatas sedasi vaikselt ja täna lappas ajalehte - ilma prillideta. Nüüd ma ei saa sellest majast enam rahulikult mööduda, pean espetsiaalselt järgi kaema, kuidas tal seal asjalood on parajasti.

Selline veider vanamees on. Aga ta ei ole õnnelik. Istub kuidagi imeliku näoga, nagu sügis hakkaks tulema ja kõik läheks pimedaks ja ... Selline nägu on inimesel, kelle ristsõnad on juba kõik ära lahendatud.