Eile õhtul hilja jõudsin troopilisse Tartusse, rampväsinuna, nii et pidin pool tundi turiseisu tegema, enne kui üldse kusagile minna suutsin. Tormasin M.-i kontserdile, mida ei olnud - olin jälle päevad segi vusserdanud. Piinlik oli, vajutasin nupule, ütlesin "Noh?", ja L. hakkas telefonis naerma ka veel. Seisin siis tükk aega tühjalt tänavanurgal, tegin Toomemäel paar tuttavat tiiru, käisin napakast harjumusest oma vana kodu juures, siis suure kaarega teisel pool. Tartu oli hästi armas, kuidagi vaikne - jalgpall polnud selleks ajaks ilmselt veel lõppenud. Oli hea, ent mingi veider nõrkus tuli jalutades peale. Mitte kuidagi ei tahtnud koju pakkima minna, aga nendega jooma ka mitte.
Mõtlesin, mida rattaga teha. Siis mõtlesin, mida õieti üldse oma eluga teha - kas alustama peaks koha valikust või hoopis sellest põhilisest. Mõtlesin, et äkki peaks... ma ei tea... palvetama, et lamp süttiks. Mitte et ma seda juba teinud ei oleks.

Millest ometi see defekti tunne, kui isegi ei tea, mis puudu on? Mis te arvate, armas bloogikiibitseja, kas on võimalik saada seda, mida tahad, kui isegi ei tea, mis see on?

Magada hästi ei saanud, ent täna hommikul tekkis justkui äratundmine, et äkki ma ikka tean ja et võibolla tegelikult on kõik hirmus lihtne, aga mul on lihtsalt häbi tunnistada, et ma midagi niisugust tahan, mistõttu on kõik teadvuse kirju kardina taga peidus. Tahate kuulata? Ma vist tahan, et oleks juurviljaaed ja palmid ja võrkkiik ja et saaks iga päev natuke palmi all laulda ja et keegi hea inimene tuleks, istuks ja kallistaks mind natuke õhtuti. Ongi kõik. Võite nüüd lahinal naerda. Ja kui mul laulmisest kõrini saab, siis ma tahaks natuke lapsi ka sünnitada.
Kõik viitab abbé Cyrili dzhunglikloostrile, eksole, ainult ei tea, kas seal sedasi lambist sünnitada lubatakse? Peaks Guy Jacques'i käest järgi pärima.

Nii. Nüüd ma lähen õue jõe äärde salatit sööma. Palun ärge mõelge must midagi pahasti. Ilmselt on kõik siiski palju keerulisem.