Sel nädalavahetusel on siis tõeline Eesti tuur - Tallinn, Pärnu, Tartu. Pärnus oli kolmest eri allikast valjult kostev jälestusväärne muusika ja mingid jaanipäevamölakad. Käisime M.-iga ranna ääres jalutamas ja juttu rääkimas - seal, kus hõõguv daam peaks päikselõõsas põletatud meest kohtama (ma arvan, et te teate küll, kus see on). Mingit lõket ei olnud - ei teinud - ei tundnud selle järele eriti puudust ka. Mul ei ole tegelikult elus ühtegi väga erilist jaanipäeva olnud ja ma ei oska sellest päevast kunagi midagi oodata ka.
Öisel tänaval jalutas meile vastu V. Kunagi me sõitsime V.-ga ikka koos kooli ja siis ühel hommikul oli tema ema peaajukasvajasse surnud ja mina ei osanud midagi mõistlikku öelda. Olin vist just küsinud, kas tal on matemaatika kontrolltööks õpitud. Tal ei olnud. Viimati nägin teda mõne aasta eest Tartu-Pärnu liinil, bussis, viimases staadiumis...

Laupäeval lendas M. New Yorki ja mina päevitasin üksi naiste rannas, kus iga kord jalutab ja luurab järjest rohkem mehi. Seekord sörkis üks triibuliste ujumispükstega tüüp minust umbes meetri kauguselt mööda, kuigi ümberringi oli ligi kümme meetrit vaba ruumi, ja jäi natuke eemal käed puusas ülbelt seisma. Teesklesin, et olen lühinägelik ja tõstsin raamatu päris näo juurde - lugeda niiviisi üldse ei näinud, aga vähemalt oli see tüüp mõne aja pärast ära läinud. Ohh. Sellised asjad on vist miski, millest ma ei hakka kunagi aru saama. Milles asi on?
Sõitsin Tartusse - tegin D.-ga treti I. juurde ja Zavoodi ja siis panime ta I.-ga hommikul bussi peale. D. lendas Kopenhaagenisse.

Mulle ikka väga meeldib Tartu, aga suviti alati millegipärast kriibib siin miski. Võibolla see Tartu on minu jaoks lõplikult otsas, võibolla seda enam ammu ei ole, ainult et ma järjekordselt ei taha lahti lasta. Ükski teine linn ei ole nii valusalt armas... Jalutan vanades kohtades, kõik on nii nagu ikka. Isegi S. ilmub kusagilt keset Rüütli tänavat välja, ütleb, et hakkab nüüd suureks saama, kutsub mind nagu muuseas oma pulma (naist tal kahjuks pole veel, aga see on kõige väiksem probleem, peamine on ju naisevõtutahe) ja lohistab mu jutu jätkuks Treffneri ukseorva, võtab siis kotist flöödi ja hakkab mängima "Quand je bois du vin..." ja muid lugusid samast zhanrist. Istun trepile maha ja ootan, millal ta jõuab veiniloo juurest "Belle qui tiens ma vie (captivé dans tes yeux)" juurde, aga seda lugu seekord millegipärast ei tule ega tule. Naeran mõttes - S., muuseas, laulab seda alati väga imetlusväärse kurva paatosega - ja mõtlen, et vaat just sellepärast ta mulle meeldibki, et ta suudab alati millegi sellisega üllatada - tõukab äkilise küünarnukilöögiga oma võlumaailma ukse lahti ja tõmbab su sinna kaasa. Ja sina kuulad ja imetled ja kõik on natuke nagu filmis. S. on selline poiss, kes ei sobi siia maailma mitte üks raas - üks uduse pilgu, aga selgete silmadega inimene. Sellepärast ta mulle sümpaatne ongi.

Nüüd torman kollektiivi proovi.
Homset ei taha tulla lasta, aga sellest ilmselt ei pääse, ükskõik mida ka ei teeks.

Segaselt... sõprusest ja muust

Õudne on inimestega hüvasti jätta. Eriti nendega, kes sulle olulised on. On selline tunne nagu kõik jääks seisma - nagu sälk lüüakse siledasse puusse või nagu plaat, mis hüppab. Üksi on siis raske olla.
Mul on nii kahju, et ma selline passiivne olen olnud ja olen, et ise nii harva kellelegi helistan või kirjutan. Õnnelik olen küll, kui teised minuga kontakti otsivad, aga mul vist pole pidevalt inimesi vaja. Mõnikord võibolla oleks ka, aga ma ilmselt ei saa aru, et on. Alles sõpradega koos olles läheb tuju heaks ja siis olen üllatunud, et mul endal ei tulnud mõttesse nendega kokku saada. Aga iseenda seltskond tundub ka jälle piisavalt tore, nii et ma ei tunne eriti kellestki puudust. Ja isegi kui tunnen, siis... ei suudaks ma seda ilmselt ealeski päriselt tunnistada.
Inimeste peale minu meelest ei või eriti kindel olla. Lihtsalt ei maksa. Neil on nagunii kõigil oma elu ja oma saapapaelad. On kaks inimest, kelle peale ma olen võinud täiesti kindel olla, aga neid ei ole enam, nii et isegi see kindlustunne oli tookord illusioon.

Ohh, ikka selle kaotusehirmu ümber kõhkleb ja luurab mõte salaja.
On ju nii, et kui inimesed päriselt lahkuvad, tulevad nende asemele uued? Ja kui tupikusse jõuad, oled sunnitud tagasi pöörduma ja uue teeotsa valima?

Ma arvan ikka, et ma ei ole ilmselt teatud nähtusi veel ära teeninud. Kui ise teisi usaldada ei suuda, siis nemad tajuvad sind samamoodi ebausaldusväärsena, kas pole? Aga kui kõik täiesti lahti lasta, hirm ka, ma mõtlen, eee... , kui kõigest vabatahtlikult loobuda, siis on ehk lootust selleni jõuda, ah?

Ostsin eile uued kingad, tulin tööle - võttis ligi kümme minutit rohkem aega ja kooberdamist kui tavaliselt. Tee peal sain aru, et viimati tundsin end sama kohmaka ja ebagraatsilisena vist siis, kui mul jalaluumurd oli - kipsi ja karkudega, handicapéna. Mõtlesin, et tegelikult ei ole nendega mitte kui midagi mõistlikku teha, kui nurgas seismine ja ilus olemine välja arvata - jalutada nendega ei saa ja tantsupeol osutuksid nad sootuks ohtlikuks ja mõttetuks.
Esimene asi, mida hommikul uksest sisse astudes kuulsin, oli toreda meeskolleegi lubadus mind kohe drageerima hakata, kui ma peakski edaspidi nende kingadega käima hakkama - need teevad mind nimelt ligi kümme sentimeetrit pikemaks.
Kui ma vandudes ja niuksudes oma verised koivad uutest jalavarjudest välja võtsin, venis kolleegi nägu muidugi pikaks. Lubasin kenasti kingad poodi tagasi viia. Drageerimise lõpp ühesõnaga. Homme paljajalu.
Mina ei taha olla naine.

Igal hommikul kell üheksa istub see mees oma toas laua taga ja vaatab aknast välja. Aken on lahti ja mehel ei ole kunagi särki seljas. Üleeile ajas ta habet, eile lihtsalt istus ja vaatas sedasi vaikselt ja täna lappas ajalehte - ilma prillideta. Nüüd ma ei saa sellest majast enam rahulikult mööduda, pean espetsiaalselt järgi kaema, kuidas tal seal asjalood on parajasti.

Selline veider vanamees on. Aga ta ei ole õnnelik. Istub kuidagi imeliku näoga, nagu sügis hakkaks tulema ja kõik läheks pimedaks ja ... Selline nägu on inimesel, kelle ristsõnad on juba kõik ära lahendatud.

Staadioni aias on auk ja sealtkaudu ma käin seal üleval õhtuti lugemas, sest mul ei ole aeda ja siin ei ole parki ja surnuaial lugeda mulle ei meeldi - see viib mõtted sinna, kuhu ma ei taha neil minna lasta.

Poleks kunagi uskunud, et sellises kohas istumine võiks mulle meeldima hakata, aga näe, tõesti.
Igasugune kõrge avarus ja õhk on tegelikult kuidagi rahustavad - inimesed on kaugel, teevad omaette soojendusjooksu või venitusi ja nad on õnneks piisavalt eemal, nii et lärmi pole ka kuulda. Ainult kastmisvesi suriseb õrnalt ja vahel harva kolistab keegi stardipakuga – toimetavad omaette. Minu raamat loeb seal ennast ka ise. Tahaks ainult, et oleks rohkem aega lesida.

Mõne Pärnu kodu rõdul päikese käes alanud ilusa hommiku eest võiks praegu kõik ära anda. Vanasti me istusime seal kõik kolmekesi öösärgi väel. Siis olin ka nende hommikute pärast õnnelik, aga nüüd on veel eriliselt nostalgiline mõelda. Mõnede asjadega on õnneks nii, et oskad neid hinnata ka siis, kui nad parajasti käes on. Ja mul on need hommikud vist pooleldi veel alles, onju, kuigi - niuts-niuts - keegi ei tee mulle enam omletti ega toorjuustu ja mooniseemnetega meloni-maasikamagustoitu. Ma tean ise ka, et ma olen tõesti nagu väike ärahellitatud tüdruk selle koha pealt, aga ma'i saa sinna ju midagi parata. Isegi kui keegi seda praegu teeks, siis see ei oleks ealeski "sedasi" - öösärgi väel, suvaliselt, kohvitass pihus, selline eriline omlett. Selline, mis ajab mõttetu tööpäeva lõpul arvuti taga lambist nutma.

Igatsen väga-väga.

"Noh, vaatame, kes on pruunim!" oli esimene asi, mida M. mulle seal mäe otsas lausus. Mina olin päev otsa toas istunud ja üleni valge muidugi. Aga ma olen alati temast kahvatum olnud.
M. räägib nii palju lastest, et tunnen ennast pisut veidralt, sest see teema ei eruta mind. K.-l, keda me üleeile nägime, ka kell tiksub juba. Ja P.-l tiksub, A.-l tiksub, V.-l tiksub, P.-l tiksub ja D.-l tiksub. Selline "nänn-nänn-nänn - küll oleks tore ja küll nad on armasad!". Mis haigus see selline on? Hullumaja puhvet, ma ütlen!

Hommikul saatsin M.-i Herne tänava nurgani ja jalutasin vaikselt tööle.
Vastu tulid üheksandat kuud rasedad blond tüdruk ja poiss, mõlemad hästi noored, käest kinni ja tõsised. Ühest aknast kostis mingit surinat. Sisse kiigates paistis üks hallipäine hiigelprillidega mees, kes ajas rohelise pardliga habet ja vaatas hajameelselt välja, laual päikese käes plinkiv kristallvaas.
Mõistsin, et mitte kunagi enam ei tule sellist suve, kus saaks nädalate viisi järjest koos rannas vedeleda ja jalutada. Nüüd on kõik lõplikult teistmoodi. Just olin välja öelnud, mida ma edaspidi teha tahaks, mis on tõenäoline ja mida tehes oleksin endaga rahul. Välja pahvatades tundus kõik nii lihtne ja reaalselt teostatav, et olin ise ka päris üllatunud. Imestasin, kuhu see käegakatsutav rahulolu küll päriselus alati jääb?

M. teatas eile, et ta mäletab täpselt seda kohta mererannateel, kus ma kaheteistaastasena olin öelnud, et tahan eesti filoloogiat õppida. Tema oli mõelnud, et kust ma küll tean. Ma ise millegipärast ei mäleta üldse, et mul juba tookord nii selge pilt oleks olnud. Rohkem on meeles, et oli mingi tüüpvastus, mida tädidele öelda ja siis oli see, mida ma salaja oleks tahtnud teha, aga ei julgenud kellelegi öelda ja mille pärast ma kartsin, et äkki ma ei saa seda mitte kunagi teha ja kardan pisut justkui siiani. Eesti filoloogia oli ilmselt teema, mille üle ma tookord piinlikkust ei tundnud.

Oma elu esimese päeviku päris kõige esimeses sissekandes kirjutasin muuseas ka M.-ist - sellest, kuidas ta mulle ühel laupäeval külla tuli ja kuidas me siis marke vahetasime. Üheteistkümnesed olime. Üsna tore oleks seda punaste kaantega kaustikut siin tsiteerida - saaksite kindlasti kõvasti naerda -, aga mul on see vist Pärnus kusagile pappkasti sügavusse kinni teibitud.

Nüüd mul on nii palju bloogikiibitsejaid, et siia kirjutamine muutub järjest raskemaks. Hästi armas muidugi, kui inimesed lugemiseks luba küsivad.

Netti kirjutamise puhul on ju kole petlik tunne - kui keegi ei kommenteeri, siis tundub, et keegi ei loegi, aga tegelikult see muidugi pole nii. Igatahes ütlen kohe välja, et ma olen täiesti kategooriliselt ebameelitatud, kui keegi seda aadressi levitada võtab. Nii et teil on mu virtuaalne kõrvakiil, juba ette, nii eee.. igaks juhuks. Ja mul on muidugi mu must kaustik täitsa alles - hakkab jälle täis saama. Võibolla pöördun tulevikus psühhiaatri poole. Ohh.

Kolimine on alati kurb. Selline pidetu tunne on. Mulle ei meeldi lõpud ja hüvastijätud. Ma nii loodan, et see kõik on ajutine. Ajutine armas paplite tolm. Ma ei teagi enam, mitmes hiliskevad see mul on siin Tartus juba, aga ikka kriibib.

Nagu lohutuseks on mulle viimase 24 tunni jooksul tehtud kolm komplimenti. Oih, vabandust - neli! :) Pole paha ju?

Eile õhtul hilja jõudsin troopilisse Tartusse, rampväsinuna, nii et pidin pool tundi turiseisu tegema, enne kui üldse kusagile minna suutsin. Tormasin M.-i kontserdile, mida ei olnud - olin jälle päevad segi vusserdanud. Piinlik oli, vajutasin nupule, ütlesin "Noh?", ja L. hakkas telefonis naerma ka veel. Seisin siis tükk aega tühjalt tänavanurgal, tegin Toomemäel paar tuttavat tiiru, käisin napakast harjumusest oma vana kodu juures, siis suure kaarega teisel pool. Tartu oli hästi armas, kuidagi vaikne - jalgpall polnud selleks ajaks ilmselt veel lõppenud. Oli hea, ent mingi veider nõrkus tuli jalutades peale. Mitte kuidagi ei tahtnud koju pakkima minna, aga nendega jooma ka mitte.
Mõtlesin, mida rattaga teha. Siis mõtlesin, mida õieti üldse oma eluga teha - kas alustama peaks koha valikust või hoopis sellest põhilisest. Mõtlesin, et äkki peaks... ma ei tea... palvetama, et lamp süttiks. Mitte et ma seda juba teinud ei oleks.

Millest ometi see defekti tunne, kui isegi ei tea, mis puudu on? Mis te arvate, armas bloogikiibitseja, kas on võimalik saada seda, mida tahad, kui isegi ei tea, mis see on?

Magada hästi ei saanud, ent täna hommikul tekkis justkui äratundmine, et äkki ma ikka tean ja et võibolla tegelikult on kõik hirmus lihtne, aga mul on lihtsalt häbi tunnistada, et ma midagi niisugust tahan, mistõttu on kõik teadvuse kirju kardina taga peidus. Tahate kuulata? Ma vist tahan, et oleks juurviljaaed ja palmid ja võrkkiik ja et saaks iga päev natuke palmi all laulda ja et keegi hea inimene tuleks, istuks ja kallistaks mind natuke õhtuti. Ongi kõik. Võite nüüd lahinal naerda. Ja kui mul laulmisest kõrini saab, siis ma tahaks natuke lapsi ka sünnitada.
Kõik viitab abbé Cyrili dzhunglikloostrile, eksole, ainult ei tea, kas seal sedasi lambist sünnitada lubatakse? Peaks Guy Jacques'i käest järgi pärima.

Nii. Nüüd ma lähen õue jõe äärde salatit sööma. Palun ärge mõelge must midagi pahasti. Ilmselt on kõik siiski palju keerulisem.

Paari nädalaga on aeg tohutu väärtuse omandanud. Defitsiidi pärast ilmselt. Enda meelest olen päris tubli - iga päevaga natuke efektiivsem ja säästlikum. See on hea.

Karantiin on vahelduseks katkestatud. Jee, mulle meeldivad külalised!

Miks inimesed ära lähevad? Pidevalt elan inimeste kaotamise hirmus, kuigi see tunne iseenesest on nii mõttetu, sest kedagi ei saa nagunii kinni hoida. Mida rohkem kellegi külge klammerduda tahad, seda lõdvemaks tuleb jalutusnöör lasta. Sõprade üle on hea meel. Olen lõpmata tänulik.

Üldiselt on tunda vaikset rahulolu, olukorraga leppimist. Ei ole mõtet põdeda asjade pärast, mille muutmine ei ole sinu võimuses. Ja selliseid asju on päris palju. Kui midagi õpid, on kõik veel hästi.

Muuseas - mu emal on täna sünnipäev.

Nii. Mina olen omalt poolt kõik teinud ja nüüd on läinud nii nagu peab ja ma ei saa öelda, et ma oleksin ise pidurdanud. Ma isegi ei tea, kas olla rõõmus või kurb. Olen põnevil.

Saatus on nagunii targem kui mina.

Niisiis olen ma seekord võitnud sensodünaamika eksami, M.-i tagasituleku, juulikuise plongi ja folgi ning I. ja A. pulma kusagil Poola piiri ääres. Lisaks paar niru pühapäevast pärastlõunat Pärnus naiste plaazil ja pisut karantiini ja idiootsust vastikus Tallinna linnas kah, seda nii... ee... suvise boonusena. Kui veab, siis ka paar kollektiivset jäädvustist. A sellele ma parem ei mõtle.

Minu meelest on see täiesti piisav auhind ja põhjust virisemiseks ei ole. Kõik! Vait!

Argiselt

Hommikuti olen palju ekselnud, aga lõppeks olen suutnud välja raalida kõige otsema ja mugavama tee tööle. Kaardiga ja ilma, katse-eksituse meetodil. Jala jõuab tegelikult täpselt sama kiiresti kui bussiga ja pole nii frustreeriv ka. Kui pead üheksa tundi paigal istuma, siis on kakskümmend minutit jalutamist tõeline magustoit.

Selle saiapoe leidsin muuseas ka üles - ühel hommikul jalutasin sellele lihtsalt otsa. Sealt ma käin hommikul korraks lihtsalt lõhna pärast läbi. Nuusutamas. Või võtan õhtuti natuke kohupiimakooki koju kaasa.

Paar ilusat helesinist tööstusmaja teevad tuju heaks. Ja raudtee! Tore. Muidugi tundub kõik peale lootuse tärkamist kohe helesinine, aga kas mitte just raudtee ei olnud alguses hirmutav ja kole? Kõik on tegelikult peegeldus.

Mis tööle kohalejõudmisse puutub, siis olen viimasel ajal üsna õigeks ajaks jõudnud. Eile jõudsin kaks minutit varem kui vaja ja ületasin ülemust tervelt neljakümne seitsme minutiga. Noh, mis te nüüd ütlete?

Üleeilsed tähelepanekud.

Idiootsusega on nii, et selle võib andeks anda. Idiootsuses on ka oma inimlik, kaitsetu ja paljas aspekt, teate.

Vahel on vaja lihtsalt, et keegi helistaks ja ütleks "Kullake, sa pead tegema täpselt nii ja mitte kuidagi teisiti." Mul vähemalt on vaja. Mul on alati otsuste vastuvõtmisega raskusi. Esimesel hetkel otsustan pikalt järele mõtlemata ühtmoodi, aga pärast hakkan kahtlema ja teiste inimeste peale mõtlema ja otsustan ümber, olen segaduses, tunnen ennast pahasti.

Mõnede valikutega on paratamatult nii, et ei saa kõike, mida tahad. Sellise olukorra eelis on see, et kõike ei saa ka kaotada. Valima paratamatult pead.

Las läheb nii nagu minema peab. Ma ei sekku. Ei kahetse. Lasen lahti, onju, ainult nii saab rahulikult elada... Isegi ei mõtle selle peale enam. Kui hea!

Armas bloogikiibitseja, äitäh aru pähe panemise eest!