"Unite with the dust and be" *

Eile olin vist hullupööraselt tundlik. Solvusin peaaegu kõige peale, kooris ja kodus. Kõige hullem on, et saan ise ka aru, et ei ole mõtet asju südamesse võtta, aga paratamatult need siiski kuidagi puudutavad. Eriti, kui sulle öeldakse, et sa "ei valda" - sellise nähtuse kohta, millele oled ligi neliteist aastat pühendunud olnud ja mida sa ainukesena tead end tegelikult tõeliselt valdavat, kui üldse midagi...
Ja need kõned... Mu intuitsioon lonkab lausa mõlemat jalga, detektor krõbiseb ja köhib nagu mu elatanud muusikamasina kõlarid. Hommikused telefonikõned tuleb ikka vastu võtta! Olen end iga kord kuidagi väga pahasti tundnud, aga täiesti põhjuseta.
Üldiselt on solvumisega vist nii, et kui juba oled kord haavatud, siis on täiesti ükskõik, kes, millal ja mida ütleb - kõik imbub kuidagi lihasse, nülib. Teinekord võidakse öelda kõige hirmsamaid asju, aga miski ei kriimusta ega läbista - põrkub eemale. Skafander kaitseb.
Reaalsus teeb jälle haiget, aga loodetavasti kasvatab mind kõvasti. Minu meelest inimesed on oma põhiolemuselt kõik väga head, nad lihtsalt ei saa mõnikord aru, mida ütlevad. Ma ise ka kindlasti - eelisjärjekorras.
Eile raamatupoes avastasin, et see ninatark kiretu hääle ja sõõrikute silmadega tüdruk on G. ära tõlkinud. Olen peaaegu et kade, aga liiga ambitsioonitu, et ise kusagile trügida. Raamatu jätsin ka ostmata. Arvan endiselt, et ma olen ainult kõige paremaid nähtusi väärt ja ei pea ise lillegi liigutama, et asjad juhtuksid. Kui teie oleksite selline õnnemagnet, haa-haa, siis te arvaks ilmselt samamoodi, ma mõtlen, eee... kui teil samuti õnn igahommikuses tuuletõmbuses akna alati sedasi prauhti lahti lööks, nii et kõik teie kaktused on haavatud ja lõngakorv ääreni mulda täis, siis ilmselt mõistaksite, kühvel käes, kõige anekdootlikkust.

Nii. Nüüd ma hakkan Budapesti jaoks pakkima. Pass, lennukipiletid, taksoraha, paar head raamatut lennuväljal sisse ahmimiseks... Milline tore võimalus kevadel ennast väheke tuulutada, kolmandat korda elus mööda nende Kangelaste väljakut patseerida, lollaka naeratusega "közönöm!" ja "kerem!" korrutada, muuhulgas suhelda inimestega, kelle pärast ei pea kartma, et sa nad katki teed, või et nad sulle ise vastu lõugu virutavad.
Muusikast ka puhkus, isegi kui ma seda armastan. Head jaanipäeva ja folki ja ma'i teagi mida veel teile, armas bloogikiibitseja! Aa, Plonki äkki? Äkki saan selle hirmkeerulise sensodünaamika eksamiga enne maha ja tulen ka.
Olen palavalt oodanud juulikuud, Tartut, Pärnut ja Kini, M.-i tulekut. On võimalik, et pean kõigest loobuma. Paistab, et keegi lükkab mind hellalt sinnapoole, kus vastupanu on kõige räigem. Aga seisak ja vaimne mandumine äkki lõppeb, ah?

*Stereolab "Margerine melody"