Laupäevane sissekanne

Tagasi olla on imeline, isegi kui see on ainult korraks. Lilled on kuivanud, esikumm jälle katki ja naabritädilt kiri. "Uberite velosiped raz i navsegda!" - selline ülirigiidse käekirjaga valgele paberilehele sirgeldet väga lakooniline hoiatussildilik sõnum. Mõtlen just parajasti, mida sellele südamlikule lähetisele vastata. Viimati näost näkku vesteldes laususin pooletunnise veenmisakti lõpetuseks diplomaatiliselt "Rada svami paznakomitsa". Ikkagi on raske uskuda, et selline ontlik puhtusearmastaja tädi meelega kummi katki torganud oleks - inimesed ei saa ju ometi nii pahatahtlikud olla. Pealegi olin ma enda arvates ilma igasuguse kahtluseta talle sümpaatne. Minu meelest oli tema ka tore, ainult kole koristamishimuline, rattavaenulik ja - mis seal salata - pisut liiga uudishimulik. Küsis, miks see pikk brünett parenj sportliku pluusiga, noh, see, kes laupäeval siin käis (ot, millisel laupäeval? ah öösel jah? oi, mina küll ei tea, mind polnud siis vist kodus), jalgu ei pühi ja üldse, noh, trepikojas lärmab. Ütlesin, et nu naverna niharoshi parjen bõl ja lubasin edaspidi ikka trepikojas harjaga toimetada, aga kahjuks pole oma lubadust suurt pidanud.

Eilse päeva üle on hea meel. Nii palju toredaid inimesi ja päikseline jalutuskäik Tartus. Ainult tahaks rohkem anonüümsust - musti päikeseprille, mille tagant teisi piiluda. Krepi salat viib endiselt keele alla. Kahtlustan, et nad panevad sinna Dijoni sinepit sisse, või mis teie arvate?

Öösel selgus, et nutmine võib ikka tuju nii heaks teha, et täitsa pöörane kohe. Ma ei häbene seda ka enam. Vanasti oli alati kole piinlik. Mida rohkem nutsid, seda piinlikumaks läks ja mida piinlikum oli, seda rohkem nutma ajas. Nutsin vahel päev otsa, ilma et see mulle tegelikult meeldinud oleks. Ei saanud pidama lihtsalt. Nüüd on hoopis teistmoodi - kui päriselt raske on, siis... on nutt küll viimane asi, mis peale tuleb.

Raadio-R.-i verivärske hällilaul kummitab. Selle rahvalaulutaoline meloodia on kuidagi turvaline ja masajalgne, nagu Perekonnavalss või ma ei teagi... Õllepruulija. Kolme peale taktimõõt. Oot, kuulge, ärge pange veel akent kinni, armas bloogikiibitseja - vabandan ropendamise pärast! Ausõna. Ma arvan, et selle loo vahemäng on täiesti geniaalne, küll te näete.

Kui hommikul õhukese seenevihma käes koju jalutasin, nägin kaht tsirpat kaklemas. Algul mõtlesin peaaegu, et tegemist on armastuseaktiga, aga sel aastal on see aeg juba ammu möödas, kas pole? Nojah, igatahes on varblane minu lemmiklind.

Oo, kujutage ette, mis tore asi mulle praegu meenus! Kui ma väike olin, siis käisime vanaemaga rannapargis oravatele pähkleid viimas. Oravad tulid tõesti kuuse otsast alla ja võtsid peost pähkli ära. Olin vaimustuses. Ja tsirpasid söötsime ka siis. Vanaemal oli köögiakna taga linnumaja, kus rippus tihasepekk, mida mõnikord käisid punase kõhuga leevikesed, tsirpad ja kul'ud ka nokkimas. Täitsa pael, kui tore see kõik praegu tundub! Merevaiguvõileib ja tihasepekk ja vanaema tehtud nuudlid juustuga!