Jee, isa saab võibolla homme haiglast koju! Kui me teda vaatamas käisime, siis ta rääkis kolm korda, kuidas arst oli öelnud, et kahjustused on MI-NI-maalsed ja et ilmselt tema sportlik tugev süda ikka ta päästis. Pidin äärepealt naerma purskama - inimene, kes on parajasti äkilise terviserikkega haiglas, ei saa jätta rõhutamata, kui terve ta ikkagi on! Isa kallistas mind seekord nii kõvasti, et mul hakkas hirm, et äkki ta saab sedasi uue infarkti. Arst olla veel öelnud, et ta peab algul ettevaatlik olema - puid võib küll tuppa tuua, aga ainult paari pilpa kaupa, mitte rohkem. Nii. Siis istusime seal sedasi voodi serva peal, isa muudkui seletas, et M. ja T. käisid teda vaatamas ja et onu L. täna ei tulnud, et võtke viige ajalehed koju ja tooge homme paar õuna ja jogurtit ja homsed lehed muidugimõista. Siis läks tal pilt eest ära. A. ähmi peale kutsusin igaks juhuks õe, kuigi ma olen seda nii palju näinud juba, et kohe oli selge, millega tegu, aga kui see kohale jõudis, oli ta juba jälle kenasti tagasi tulnud. Õde mõõtis siis vererõhku ja käskis voodisse pikali heita. Isa ütles meie ärevil nägusid nähes, et tunneb end viimastel päevadel täiesti suurepäraselt ja hakkas oma jutuga jälle kenasti otsast peale – mis arst kahjustuste ja puude toomise kohta ütles, kui tugev süda tal ikka on, et just see ta päästis. Et tooge homseid lehti, jogurtit ja paar õuna. Kui A. otsustava näoga küsis, kes teda täna vaatamas käisid, siis lausus ta, et ta justkui uduselt mäletab, et M. Ja T. käisid ükspäev, aga mispäev...? Ja vat seda, kas onu L. ka täna käis, ei tule justkui üldse kohe meelde. Aga et muidu on kõik korras, rinnus enam valusid pole ega midagi, enesetunne suurepärane. Ohkasime ja läksime minema. Jalutasime A.-ga kesklinna, teel naersime ka natuke, mina võtsin teatrikohvikus Ruja saatel ühe ennebussipealemineku pasta ja läksin õhtuse läti bussi peale.

Bussis kõrvalpingil rääkis üks mees terve tee tervislikust toitumisest. Kuulasin ka ühe kõrvaga. Päris huvitav loeng oli, muuhulgas sain teada, et loomaliha sisaldab selliseid pisikesi rasvakuulikesi, mis seedetraktis üles sulavad ning edaspidi soolestiku seina külge kleepudes ülejäänud toidu imendumist takistavad. Tema anoreksiateemaline sõnavõtt tekitas mus ka palju äratundmisrõõmu. Eespingil istus paarike, kellele ma esiotsa küll kaasa tundsin, ent kelle suudlemine mus lõpuks siiski mingi kadeduseimpulsi esile suutis kutsuda - nad tegid seda tõepoolest nii nagu inimesed, kes on 180 kraadi armunud. Liblikad lendasid plärts ja plärts vastu bussiaknaklaasi. Huuh! Oleksin tahtnud istuda kusagil mujal.