Üheksa tundi päevast tunnen ennast väga erilise eksemplarina, aga üritan seda kõigest hingest maha suruda. Kõik ajab kas naerma või oksele.

Olen vahepeal peaaegu et ära unustanud, kui tore ma olen.

Muretsen siiski pisut sellepärast, et äkki ropendamine nakkab. Äkki peaks ostma kõrvatropid? Esimest korda elus pean oma hollandi keele oskust kahjatsema. Ma ei saa aru, miks inimesed ropendavad. Mis see neile annab, kui nad saavad öelda kut, lul ja neuken?

Aga ilmselt mingi endorfiinilaks sellest ikka tuleb, muidu nad ju ei korrutaks seda päev otsa.

Maha sülitamine on teine säärane asi, mis mus jälestust tekitab. Ühistranspordi ootamine mulle sellepärast ei meeldigi, et üsna suure tõenäosusega on peatuses mingid tüübid, kes prügikasti kõrval seistes igavusest vahetpidamata ilastavad. Öäkk!

Nii. Nüüd ma vabandan kõigi ees.