Emadepäev möödus kardioloogiaosakonna intensiivravipalatis ja kalmistul. Kõigepealt selgus, et isa on neljapäeva hommikust saadik kadunud olnud, siis tormasime A.-ga Pärnusse, lasime shokis koera õue ja otse haiglasse. Kujutage ette, et minu isal, kes ei suitseta, ei joo, eriti isegi mingit rasvast liha ei armasta, teeb mõõdukalt tööd ja lahendab televiisori ees ristsõnu, oli infarkt. Täielik nali - ma ei tea oma suguvõsas ühtegi infarktikut! Armas bloogikiibitseja, jooge ja suitsetage terviseks, sellest nagunii mitte midagi ei muutu.

Isa oli meid nähes ülirõõmus - krapsas kohe voodist püsti - mispeale kardioloogiaosakonna õde karjatas "Marss pikali! Voodirezhiim! Ja ärge tõstke käsi üles." Isa ise seletas, et tal on täna nii hea olla, et kindlasti lastakse homme koju. Arst ütles täna hommikul hoopis, et ta peab paar päeva veel intensiivraviosakonnas olema ja siis selgub.

Ma ei teagi... Ma ei valeta, kui ütlen, et mind ajab see asi juba naerma... See lihtsalt ei ole võimalik. Maovähist võiksin teile pikalt lobiseda - mismoodi see kõik algab ja mismoodi lõpeb - , aga infarktidest ma ei tea tegelikult mitte kui midagi. Ja nüüd siis niimoodi!

Kalmistule viisime olude sunnil kaks roosi - lillepood oli täiesti tühjaks rabatud - riisusime piibelehtede vahelt kuuseokkaid ja tulime koju.

Koerast oli kahju - ta oli algul ikka koledasti segaduses, ei julgenud üksi õue jäädagi, jooksis aias edasi tagasi, siis korraks tuppa, aga jalga ei tõstnud, mis sellest, et ta oli rohkem kui 24 tundi pissitamata. Ma ei tea, kas see on võimalik, aga toas me ühtegi loiku ei detekteerinud. Noh, eks ta ise teab muidugi...