Armas bloogikiibitseja, nägin teid täna öösel unes. Te elasite minuga ühes trepikojas, aga korrus kõrgemal. Tahtsin teid enda juurde külla kutsuda. Te tegite ukse lahti küll, aga trepp oli katki, trepp oli justkui olemas küll, aga kole käänuline ja labürintlik ega viinudki otse teie juurde, selle asemel oli seinal vana mahakoorunud värviga tuletõrjeredel. Te soovitasite mul seda mööda üles ronida, aga mina muidugi kartsin täiesti pööraselt. Kartsin kukkuda ja haiget saada, ent millegipärast ronisin siiski. Teie juures oli kõik nii ilus ja armas, et ma päris imestasin. Mõtlesin, et teil on õigus... Aga te ise hoidsite millegipärst eemale ega rääkinud minuga. Tükk aega istusin üksinda vannitoas ja vaatasin väikest musta mustrilist riiulit. Kutsusin teid enda juurde kaasa, aga te'i tahtnud sugugi tulla, ütlesite ebalevalt, et teile sjuke kitarriplõnnimine ei istu. Ma ei mäleta, kuidas ma alla tagasi sain. Ilmselt hüppasin. Olin kuidagi kurb.