Selline dilemma!
Mina lihtsalt ei tea, mida teha.
Armas bloogikiibitseja, te ei tahaks olla minu asemel.

Teie puhas otsustusvõimetus

Laupäevane sissekanne

Tagasi olla on imeline, isegi kui see on ainult korraks. Lilled on kuivanud, esikumm jälle katki ja naabritädilt kiri. "Uberite velosiped raz i navsegda!" - selline ülirigiidse käekirjaga valgele paberilehele sirgeldet väga lakooniline hoiatussildilik sõnum. Mõtlen just parajasti, mida sellele südamlikule lähetisele vastata. Viimati näost näkku vesteldes laususin pooletunnise veenmisakti lõpetuseks diplomaatiliselt "Rada svami paznakomitsa". Ikkagi on raske uskuda, et selline ontlik puhtusearmastaja tädi meelega kummi katki torganud oleks - inimesed ei saa ju ometi nii pahatahtlikud olla. Pealegi olin ma enda arvates ilma igasuguse kahtluseta talle sümpaatne. Minu meelest oli tema ka tore, ainult kole koristamishimuline, rattavaenulik ja - mis seal salata - pisut liiga uudishimulik. Küsis, miks see pikk brünett parenj sportliku pluusiga, noh, see, kes laupäeval siin käis (ot, millisel laupäeval? ah öösel jah? oi, mina küll ei tea, mind polnud siis vist kodus), jalgu ei pühi ja üldse, noh, trepikojas lärmab. Ütlesin, et nu naverna niharoshi parjen bõl ja lubasin edaspidi ikka trepikojas harjaga toimetada, aga kahjuks pole oma lubadust suurt pidanud.

Eilse päeva üle on hea meel. Nii palju toredaid inimesi ja päikseline jalutuskäik Tartus. Ainult tahaks rohkem anonüümsust - musti päikeseprille, mille tagant teisi piiluda. Krepi salat viib endiselt keele alla. Kahtlustan, et nad panevad sinna Dijoni sinepit sisse, või mis teie arvate?

Öösel selgus, et nutmine võib ikka tuju nii heaks teha, et täitsa pöörane kohe. Ma ei häbene seda ka enam. Vanasti oli alati kole piinlik. Mida rohkem nutsid, seda piinlikumaks läks ja mida piinlikum oli, seda rohkem nutma ajas. Nutsin vahel päev otsa, ilma et see mulle tegelikult meeldinud oleks. Ei saanud pidama lihtsalt. Nüüd on hoopis teistmoodi - kui päriselt raske on, siis... on nutt küll viimane asi, mis peale tuleb.

Raadio-R.-i verivärske hällilaul kummitab. Selle rahvalaulutaoline meloodia on kuidagi turvaline ja masajalgne, nagu Perekonnavalss või ma ei teagi... Õllepruulija. Kolme peale taktimõõt. Oot, kuulge, ärge pange veel akent kinni, armas bloogikiibitseja - vabandan ropendamise pärast! Ausõna. Ma arvan, et selle loo vahemäng on täiesti geniaalne, küll te näete.

Kui hommikul õhukese seenevihma käes koju jalutasin, nägin kaht tsirpat kaklemas. Algul mõtlesin peaaegu, et tegemist on armastuseaktiga, aga sel aastal on see aeg juba ammu möödas, kas pole? Nojah, igatahes on varblane minu lemmiklind.

Oo, kujutage ette, mis tore asi mulle praegu meenus! Kui ma väike olin, siis käisime vanaemaga rannapargis oravatele pähkleid viimas. Oravad tulid tõesti kuuse otsast alla ja võtsid peost pähkli ära. Olin vaimustuses. Ja tsirpasid söötsime ka siis. Vanaemal oli köögiakna taga linnumaja, kus rippus tihasepekk, mida mõnikord käisid punase kõhuga leevikesed, tsirpad ja kul'ud ka nokkimas. Täitsa pael, kui tore see kõik praegu tundub! Merevaiguvõileib ja tihasepekk ja vanaema tehtud nuudlid juustuga!

Jee, isa saab võibolla homme haiglast koju! Kui me teda vaatamas käisime, siis ta rääkis kolm korda, kuidas arst oli öelnud, et kahjustused on MI-NI-maalsed ja et ilmselt tema sportlik tugev süda ikka ta päästis. Pidin äärepealt naerma purskama - inimene, kes on parajasti äkilise terviserikkega haiglas, ei saa jätta rõhutamata, kui terve ta ikkagi on! Isa kallistas mind seekord nii kõvasti, et mul hakkas hirm, et äkki ta saab sedasi uue infarkti. Arst olla veel öelnud, et ta peab algul ettevaatlik olema - puid võib küll tuppa tuua, aga ainult paari pilpa kaupa, mitte rohkem. Nii. Siis istusime seal sedasi voodi serva peal, isa muudkui seletas, et M. ja T. käisid teda vaatamas ja et onu L. täna ei tulnud, et võtke viige ajalehed koju ja tooge homme paar õuna ja jogurtit ja homsed lehed muidugimõista. Siis läks tal pilt eest ära. A. ähmi peale kutsusin igaks juhuks õe, kuigi ma olen seda nii palju näinud juba, et kohe oli selge, millega tegu, aga kui see kohale jõudis, oli ta juba jälle kenasti tagasi tulnud. Õde mõõtis siis vererõhku ja käskis voodisse pikali heita. Isa ütles meie ärevil nägusid nähes, et tunneb end viimastel päevadel täiesti suurepäraselt ja hakkas oma jutuga jälle kenasti otsast peale – mis arst kahjustuste ja puude toomise kohta ütles, kui tugev süda tal ikka on, et just see ta päästis. Et tooge homseid lehti, jogurtit ja paar õuna. Kui A. otsustava näoga küsis, kes teda täna vaatamas käisid, siis lausus ta, et ta justkui uduselt mäletab, et M. Ja T. käisid ükspäev, aga mispäev...? Ja vat seda, kas onu L. ka täna käis, ei tule justkui üldse kohe meelde. Aga et muidu on kõik korras, rinnus enam valusid pole ega midagi, enesetunne suurepärane. Ohkasime ja läksime minema. Jalutasime A.-ga kesklinna, teel naersime ka natuke, mina võtsin teatrikohvikus Ruja saatel ühe ennebussipealemineku pasta ja läksin õhtuse läti bussi peale.

Bussis kõrvalpingil rääkis üks mees terve tee tervislikust toitumisest. Kuulasin ka ühe kõrvaga. Päris huvitav loeng oli, muuhulgas sain teada, et loomaliha sisaldab selliseid pisikesi rasvakuulikesi, mis seedetraktis üles sulavad ning edaspidi soolestiku seina külge kleepudes ülejäänud toidu imendumist takistavad. Tema anoreksiateemaline sõnavõtt tekitas mus ka palju äratundmisrõõmu. Eespingil istus paarike, kellele ma esiotsa küll kaasa tundsin, ent kelle suudlemine mus lõpuks siiski mingi kadeduseimpulsi esile suutis kutsuda - nad tegid seda tõepoolest nii nagu inimesed, kes on 180 kraadi armunud. Liblikad lendasid plärts ja plärts vastu bussiaknaklaasi. Huuh! Oleksin tahtnud istuda kusagil mujal.

Armas bloogikiibitseja, nägin teid täna öösel unes. Te elasite minuga ühes trepikojas, aga korrus kõrgemal. Tahtsin teid enda juurde külla kutsuda. Te tegite ukse lahti küll, aga trepp oli katki, trepp oli justkui olemas küll, aga kole käänuline ja labürintlik ega viinudki otse teie juurde, selle asemel oli seinal vana mahakoorunud värviga tuletõrjeredel. Te soovitasite mul seda mööda üles ronida, aga mina muidugi kartsin täiesti pööraselt. Kartsin kukkuda ja haiget saada, ent millegipärast ronisin siiski. Teie juures oli kõik nii ilus ja armas, et ma päris imestasin. Mõtlesin, et teil on õigus... Aga te ise hoidsite millegipärst eemale ega rääkinud minuga. Tükk aega istusin üksinda vannitoas ja vaatasin väikest musta mustrilist riiulit. Kutsusin teid enda juurde kaasa, aga te'i tahtnud sugugi tulla, ütlesite ebalevalt, et teile sjuke kitarriplõnnimine ei istu. Ma ei mäleta, kuidas ma alla tagasi sain. Ilmselt hüppasin. Olin kuidagi kurb.

Täna hommikul kutsus üks kolleeg mind G.-de kontserdile. Olin talle just kurtnud, et kõik mu sõbrad on teises linnas ja et ma olen siin justkui karantiinis või nii. Kutse peale muigasin, manasin siis tõsise näo ette ja ütlesin, et olen sel hooajal neid juba kolm korda kuulama sattunud. Mis on tegelikult täiesti tõsi, muuseas. Nii et vahest aitab juba? Eestis on ju veel toredaid bända, onju?
Selles linnas on tegelikult kõikvõimalike miinuste kõrval ka mõningaid plusse. Püüan siis olemasolevaid võimalusi nii palju kui võimalik ära kasutada. Ahmida nii palju kui suudan, oksendamiseni, teate küll. Täna õhtusöögiks on teatripiletid. Mõtlen, et olen õnnelik ikka ka, mis siis, et aega on nii vähe ja õhtuti olen nii väsinud, et ei suuda isegi raamatut lugeda ja hammastepesu nõuab tohutut tahtejõudu. Ma olen täiesti ära unustanud, mis tunne see selline on - säärane tülpimus ja väsimus.

Te ei tea, milline söögiisu mul peale Budapesti tekkinud on. Mul on selle üle hea meel. Tunnen ennast jälle normaalse naisterahvana. Normaalne naine ju muudkui jälgib seda, mis ta sööb ja peidab enda eest shokolaaditahvli ära, jahub kohvikus Atkinsoni dieedist ja tõstab vahukoorega maasikaid nähes piinatud ilmel käe silmile, võibolla kiljatab või oigab sealjuures vaikselt. Ja nii edasi. Mon dieu m’a dit: faut pas manger!
Aaa, kui juba jutt heinamaale kisub... Seksikusest tahtsin ka kirjutada. Viimasel ajal on kogu tööka kollektiivi naispere juhataja ja batteuri käest kõvasti võtta saanud. Meile heidetakse ette, et me ei pööra oma seksikusele kõige vähematki tähelepanu ja sunnitakse sellel teemal vägisi referaati kirjutama. Algul see pani muidugi mõtlema – kujutage ette, kui teile näidatakse pesu väel tantsivat lokkidega tütarlast ja noogutatakse tunnustavalt – mida teie sellest järeldaksite, ah? Minul igatahes kadus igasugune tantsuisu ära. Jäin päris kurvaks kohe. Ohh, aga ausalt öeldes võite te järeldusi teha või mitte teha, ent selles vallas pole mu meelest sedasi kunstlikult küll mitte midagi muuta võimalik. Ma võiks ju ka ennast avalikus kohas sedasi pesuväele võtta, aga ei saavutaks sellega tõenäoliselt mitte kui midagi. Vastupidi. Seksikuse ja muude niisuguste karakteristikutega on lihtsalt täpselt nii nagu parajasti on. Neid ei saa kultiveerida. See kas on või seda lihtsalt ei ole. Nagu lõhn või mingi seletamatu aura, onju? Kui see on olemas, siis võid panna ükskõik mida selga ega suuda seda varjata, kui seda pole, siis täpselt samamoodi - defekti ei peida miski.

Eile õhtul olin täiesti seletamatult kurb. Igasugused vanad asjad tulevad jälle meelde. Mõtlesin edaspidi ja tagaspidi, mida ma õigesti või valesti olen teinud. (Nagu ma ütlesin, olin lugemiseks liiga väsinud.) Nõrkusehetkedel on nii lihtne alla anda, siis lihtsalt ei saa aru, mille järele sa õigupoolest puudust tunned või mida sul vaja on. Ma arvan siiani, et ma pole tegelikult midagi päris valesti teinud.

Ah, ma ei suuda seda eileõhtust tunnet isegi kirjalikult väljendada... Võibolla on mul kohanemisraskused?

Ühel teatud teemal vesteldes tuli peaaegu et nutt ka peale. Ei saanud aru, mis mul viga on, millest selline äkiline nostalgia.

T. ütles alati, et kolime Tallinna. Ja nüüd ma siis olen siin, eksole. Küll on tore!

Teate, et ma juba igatsen pööraselt Tartut, aga mida see praegu muudab?

Üheksa tundi päevast tunnen ennast väga erilise eksemplarina, aga üritan seda kõigest hingest maha suruda. Kõik ajab kas naerma või oksele.

Olen vahepeal peaaegu et ära unustanud, kui tore ma olen.

Muretsen siiski pisut sellepärast, et äkki ropendamine nakkab. Äkki peaks ostma kõrvatropid? Esimest korda elus pean oma hollandi keele oskust kahjatsema. Ma ei saa aru, miks inimesed ropendavad. Mis see neile annab, kui nad saavad öelda kut, lul ja neuken?

Aga ilmselt mingi endorfiinilaks sellest ikka tuleb, muidu nad ju ei korrutaks seda päev otsa.

Maha sülitamine on teine säärane asi, mis mus jälestust tekitab. Ühistranspordi ootamine mulle sellepärast ei meeldigi, et üsna suure tõenäosusega on peatuses mingid tüübid, kes prügikasti kõrval seistes igavusest vahetpidamata ilastavad. Öäkk!

Nii. Nüüd ma vabandan kõigi ees.

Emadepäev möödus kardioloogiaosakonna intensiivravipalatis ja kalmistul. Kõigepealt selgus, et isa on neljapäeva hommikust saadik kadunud olnud, siis tormasime A.-ga Pärnusse, lasime shokis koera õue ja otse haiglasse. Kujutage ette, et minu isal, kes ei suitseta, ei joo, eriti isegi mingit rasvast liha ei armasta, teeb mõõdukalt tööd ja lahendab televiisori ees ristsõnu, oli infarkt. Täielik nali - ma ei tea oma suguvõsas ühtegi infarktikut! Armas bloogikiibitseja, jooge ja suitsetage terviseks, sellest nagunii mitte midagi ei muutu.

Isa oli meid nähes ülirõõmus - krapsas kohe voodist püsti - mispeale kardioloogiaosakonna õde karjatas "Marss pikali! Voodirezhiim! Ja ärge tõstke käsi üles." Isa ise seletas, et tal on täna nii hea olla, et kindlasti lastakse homme koju. Arst ütles täna hommikul hoopis, et ta peab paar päeva veel intensiivraviosakonnas olema ja siis selgub.

Ma ei teagi... Ma ei valeta, kui ütlen, et mind ajab see asi juba naerma... See lihtsalt ei ole võimalik. Maovähist võiksin teile pikalt lobiseda - mismoodi see kõik algab ja mismoodi lõpeb - , aga infarktidest ma ei tea tegelikult mitte kui midagi. Ja nüüd siis niimoodi!

Kalmistule viisime olude sunnil kaks roosi - lillepood oli täiesti tühjaks rabatud - riisusime piibelehtede vahelt kuuseokkaid ja tulime koju.

Koerast oli kahju - ta oli algul ikka koledasti segaduses, ei julgenud üksi õue jäädagi, jooksis aias edasi tagasi, siis korraks tuppa, aga jalga ei tõstnud, mis sellest, et ta oli rohkem kui 24 tundi pissitamata. Ma ei tea, kas see on võimalik, aga toas me ühtegi loiku ei detekteerinud. Noh, eks ta ise teab muidugi...

Sierra Sierra calling for Bravo 1

Ei oska pikalt seletada. Kõik põhiline on affirmative. Mööndustega, ent siiski. Bravo linn oli ka affirmative, eriti kulinaarne aspekt. Koorist puudumine ja poolsurnud toalilled negative.
Sierra Sierral on Alfa korteris tolmune, aga pole viga. Affirmative. Areng on affirmative.
Tango linn on negative, eriti Tango maantee remont. Eile Tango sünnipäev Victoris ja Mike pidu - väga affirmative õhtu. Täna Alfalt meil, kust selgub, et Sierra on recommended, nii et braavo, jälle affirmative! Õhtul Väikse Kilo sünnipäev Tangos Kilo baaris.
Kallis bloogikiibitseja, Roger Wilco?
Over and out.

PS! Tänane affirmative ja negative tuleb sellest, et ma ei taha kunagi sattuda olukorda, kus ma olen "Who are you?" küsimuse peale vastuvõtjasse sunnitud ütlema "Shit! Who am I?" Harjutamine hädaolukorraks, ühesõnaga, isegi kui kogu see süsteem on pisut jabur.
E. rääkis Viani kohvikus, kuidas ta Afganistanis peale tervet päeva varjendis istumist ja põrutavaid elamusi tahtis koloneli "How was your day?" peale ähmis peaga, erutatult ja kokutades seletama hakata, kui õudne, kui kole ja kui jube kõik oli olnud - lennukid ja häire ja nii edasi. Ent kolonel segas kohe tülpinult vahele ja küsis ainult "Yes yes, is it affirmative or negative?" E., hästi emotsionaalne õrn filigraansete kätega parisienne, oli muidugi kimbatanud ja keeletu, lausus "Affirmative", mispeale köhatas kolonel "Wilco".

"Unite with the dust and be" *

Eile olin vist hullupööraselt tundlik. Solvusin peaaegu kõige peale, kooris ja kodus. Kõige hullem on, et saan ise ka aru, et ei ole mõtet asju südamesse võtta, aga paratamatult need siiski kuidagi puudutavad. Eriti, kui sulle öeldakse, et sa "ei valda" - sellise nähtuse kohta, millele oled ligi neliteist aastat pühendunud olnud ja mida sa ainukesena tead end tegelikult tõeliselt valdavat, kui üldse midagi...
Ja need kõned... Mu intuitsioon lonkab lausa mõlemat jalga, detektor krõbiseb ja köhib nagu mu elatanud muusikamasina kõlarid. Hommikused telefonikõned tuleb ikka vastu võtta! Olen end iga kord kuidagi väga pahasti tundnud, aga täiesti põhjuseta.
Üldiselt on solvumisega vist nii, et kui juba oled kord haavatud, siis on täiesti ükskõik, kes, millal ja mida ütleb - kõik imbub kuidagi lihasse, nülib. Teinekord võidakse öelda kõige hirmsamaid asju, aga miski ei kriimusta ega läbista - põrkub eemale. Skafander kaitseb.
Reaalsus teeb jälle haiget, aga loodetavasti kasvatab mind kõvasti. Minu meelest inimesed on oma põhiolemuselt kõik väga head, nad lihtsalt ei saa mõnikord aru, mida ütlevad. Ma ise ka kindlasti - eelisjärjekorras.
Eile raamatupoes avastasin, et see ninatark kiretu hääle ja sõõrikute silmadega tüdruk on G. ära tõlkinud. Olen peaaegu et kade, aga liiga ambitsioonitu, et ise kusagile trügida. Raamatu jätsin ka ostmata. Arvan endiselt, et ma olen ainult kõige paremaid nähtusi väärt ja ei pea ise lillegi liigutama, et asjad juhtuksid. Kui teie oleksite selline õnnemagnet, haa-haa, siis te arvaks ilmselt samamoodi, ma mõtlen, eee... kui teil samuti õnn igahommikuses tuuletõmbuses akna alati sedasi prauhti lahti lööks, nii et kõik teie kaktused on haavatud ja lõngakorv ääreni mulda täis, siis ilmselt mõistaksite, kühvel käes, kõige anekdootlikkust.

Nii. Nüüd ma hakkan Budapesti jaoks pakkima. Pass, lennukipiletid, taksoraha, paar head raamatut lennuväljal sisse ahmimiseks... Milline tore võimalus kevadel ennast väheke tuulutada, kolmandat korda elus mööda nende Kangelaste väljakut patseerida, lollaka naeratusega "közönöm!" ja "kerem!" korrutada, muuhulgas suhelda inimestega, kelle pärast ei pea kartma, et sa nad katki teed, või et nad sulle ise vastu lõugu virutavad.
Muusikast ka puhkus, isegi kui ma seda armastan. Head jaanipäeva ja folki ja ma'i teagi mida veel teile, armas bloogikiibitseja! Aa, Plonki äkki? Äkki saan selle hirmkeerulise sensodünaamika eksamiga enne maha ja tulen ka.
Olen palavalt oodanud juulikuud, Tartut, Pärnut ja Kini, M.-i tulekut. On võimalik, et pean kõigest loobuma. Paistab, et keegi lükkab mind hellalt sinnapoole, kus vastupanu on kõige räigem. Aga seisak ja vaimne mandumine äkki lõppeb, ah?

*Stereolab "Margerine melody"

Tartu kohukesetehas eksitab tarbijaid

"Öelge kohe, millise produktiga meil siin tegemist on? Kust te tooraine saite?"
"Noh, see on põhiliselt kohupiim. Järelikult on siis kohupiimatoode."
"Miks teie toode on koogiletis?"
"No ta'n meil selline koogi moodi."
"Miks ta teil teiste kohukestega koos piimaletis ei ole, kui nimi ju sellele viitab?"
"Teate, meile glasuur ei meeldi ja me otsustasime selle ära jätta."
"Aga moos on?"
"Jah, moos on vist jah."
"Miks seal rosinad ja juust sees on?"
"Sattusid kogemata sisse. Proovisime, proovisime ja siis tundus, et sobivad küll."
"Ja sidrun on ka?"
"Jah."
"Kust teil tekkis idee sidrunit lisada? Olete vist varem sidrunit söönud?"
"Oleme jah."
"Ja kõik sellise arhailise muretaiganapõhja peal?"
"Oih, püüdsime küll traditsiooniliselt lehttaignast teha, aga ju läks siis rullimisel midagi viltu."
"Vabandust, aga mina ei saa siiski aru, mis produkt see teil selline on. Te vist ikka ei ole teadlikud tootjad."
"Me oleme jah, piimandusega ainult paar aastat tegelenud, aga asi hakkas kuidagi väga meeldima ja..."
"Kas te ei karda, et tarbijad arvavad, et neid on petetud?"
"Kardame küll."