Tolm ja vaikus

Õhtusöök.
Vaikus.
Küünlad põlevad.
Vaikus.
Vaikus.
"Vatse jõhvika mahl on ikka nii ea, järgmine aasta peab kindlasti jõhvikal minem."
Vaikus.
"Mhmh."
Peseme nõud ära.

Võtan kuivanud lilleluua bravuurikalt vanaema vaasist välja. Seal majas seisab kõik. Ainult baarikappi on iga kord juurde siginenud paar pudelit alkoholi, mida keegi ei joo ja märkimisväärsetes kogustes šokolaadi, mida keegi ei söö. Isegi Leonidast mitte. No ma ei tea... minul ei seisaks Leonidas puutumatult kodus kaht päevagi. Ahmin seda seal üsna avalikult ja häbenemata sisse. Kõik kehvemad kommid nagunii koitavad.
See on jah selline maja, kus jõulude aegu tuleb vaasist koristada suviseid sünnipäevaroose, lihavõtete paiku kuivanud kuuseoksi ja isa sünnipäeval pajutibusid. Seekord irriteerivad mind punased küünlad, mida keegi vahepeal ära põletanud pole. Mõtlen, et kui iga kord kasvõi natuke midagi muuta, siis ei ole asi nii hull, aga elavat maja sellest vist ikkagi niipea ei saa.
Ei ole mõtet süümepiinu tunda. Kõik ei saagi olla endine. Õmblen seekord ühe padjakatte ja enda püksisääred lühemaks. Tolmu üldse ei tõmbagi, las ta olla.
Mul on õigupoolest ju kodus samamoodi - siiani ripub akna ees ühel pool kogemata mingi vana voodikate ja teisel pool hirmuäratav sirelililla siidine kohalik jõledus, mille nägemine mul algul peaaegu et nahalöövet tekitas - nii tundus vähemalt - , ent mida ma pärast poolt aastat enam ise ei märkagi, V. näoilmet nähes ainult ehmatan ja mõtlen, et peaks uued õmblema.
Radiaator tilgub. Homme kell pool kümme tuleb torumees. Ninast jookseb ka viimasel ajal ülepäeviti verd, aga seda ei tule keegi kinni keerama.
Vahepeal koomasse langenud basiilikut turgutan veega ja loodan, et äkki ta tuleb lihavõttepühadest veel eluga välja. Kasvatamine on ääretult keeruline ja mina omajagu vastutustundetu.
Mis ma peaks ütlema? Et olen õnnelik või? Jah, kujutage ette, et ma tegelikult tõesti arvan, et on veel palju hullemaid asju kui punased jõuluküünlad ja koltunud luuakonts vanaema põrandavaasis. Vähemalt ei ole see verine murduv aeg, tolm on kõik kenasti kinni katnud ja ära desinfitseerinud.