Ma vist olen täna natuke endaga rahul. Ma ei tea, kas mul on selleks õigus, kas ma olen selle ikka ära teeninud.
Ega ma põhimõtteliselt teiste inimeste tunnetest või mõtetest ei hooli. Peaasi, et endal ei oleks paha või piinlik. Iseasi, mis tunne hiljem seda jäädvustist kuulates tekib. Eelmisel korral oli küll pärast paha olla. Purjus peaga laulmist peab ka ju harjutama, nagu A. ütleb, see pole niisama naljaasi. Purjus peaga lihtsalt pärast ei mäleta mitte midagi, kõik tundub hirmus lennukas ja lihtne, kuigi tegelikult... keksid niisama lati all.
Kõige hullem oli see, et pidin peaaegu iga loo vaheajal kardina varjus salaja põlvikuid üles tõmbamas käima - need kuradid vajusid kogu aeg alla ja korralikult tantsida üldse ei julgenud sellepärast.
Hahaa, aga arvake ära, kesse andis eile oma elu esimesed viisteist autogrammi? Kole koomiline tunne oli. Näib, et inimesed on ikka natuke napakad, mis muud.