Lõplikkusest

Ma kardan... otsustada. See on vist mu põhiprobleem. Pöörane hirm lõplikkuse ees.
Maailma kõige õudsem asi on tupik, õhuta suletud ruum. Kardan, et uks pannakse lukku ja välja enam ei saa, et tagasiteed ei ole.
Ma tõesti ei taha otsustada ja sellega vastutust võtta. Pigem tahaks, et keegi teeks seda minu eest. Kui vähegi on võimalus ise suunda muuta, siis ma kardan, et pööran valele poole, et mul on vale kaart või siis on kaart äkki valepidi ees. Ja tundub, et enamuse ajast, kui peaks elama, tegelengi kaardi iseärasuste välja nuputamise ja ümbruse vaatlemisega. Mõtlen, kas olen õigel teel, vaatan selja taha ja panen kogu aeg tähele, et teised on juba ammu silmist kadunud, sellal kui mina ikka veel jokutan.
Selline mõte kordub sageli. Paistab, et on oluline. Publish post!