Üllitamisest

Iga uue inimese tulekuga meenub mulle Margot' jutt Rastignacis. Kunagi küsisin, miks hobused uustulnukatele selga hüppavad, kabjaga löövad ja neid muul viisil nokivad. Margot' ütles, et tulnukad otsivad oma kohta karjas ja et inimestel on ka nii. Ma polnud seda kunagi tähele pannud, aga ikka on vist jah. Mina ei taha hästi kabjaga virutada. See väike valge vigane hobune tuleb meelde - õudselt kahju oli tast tookord, seisis sedasi lombakuna aia ääres, täitsa üksi.

Eile tegime neli tundi väga produktiivset proovi. Olin hästi õnnelik. Oli vist selline seisund, kus piinlikkustunne on ületatud ja okserefleksi pole veel tekkinud.

Öösel värsket üllitist kuulates avastasin, et uudishimu ja õnneliku õhina asemel tunnen väga väga segaseid asju - viha ja lootusetust ja muud üsna sõgedat ka. Mõnda lugu ei saa seepärast üldse kuulatagi. Päris üllatav avastus minu jaoks. Siiani olin ju arvanud, et sünnitamine peaks olema puhas rõõm, ent ei ole ühti. On ka viha, kibestumus ja jõuetus asju muuta. Vaidlemata jäänud vaidlused, väljaöeldud pooltõde, ütlemata jäänud komplimendid, kompromissid ja kompromissitus samamoodi - kõik on sageduste sees, kõik kõigest läbi imbunud, sellega koos, ühte puntrasse põimunud.
Huvitav, et olen kollektiivi nii omaks võtnud, et tahaks iga juhataja laivis hingekraapiva ja üllitisel kohitsetud soolo pärast võidelda. "Pehmost" rokitšikiks ühesõnaga. (Võite naerda muidugi, jah.) Enda asjadega on kõvasti keerulisem - nende puhul ei saa aru, kustmaalt algab egomaania ja kust kompromissivõimetus. Aga nagu V. ütles, hakkab üllitis kahtlemata oma elu elama, ühes oma juustuste ja kämpide kohtadega, kohitsetud saundi ja jõuludžässiga. Ja armastusega tehtud asja peaks ju saama lahti lasta, kas pole?