Käärid

Haavasin ennast eile muusikariistaga. Lõual on kaks verist kriimu. Kollektiiv ütles, et see oligi ainult aja küsimus, et varem või hiljem susanuksin need kindlasti kogemata kellelegi näkku. Suskasin õnneks endale. Imestasin küll kangesti, miks nad mind nii kohmakaks ja kobaks peavad, aga lõppeks oli neil vist õigus jah. Mul on millegipärast alati selline imidž, kuigi mõnikord on see nii tüütu. Ah...

Eile, üldse alati sellistel puhkudel tunnen end nii ebatäiuslikuna. Kuulen alati eelkõige seda, mis puudu jääb, aga täiusest puudu jääb terve igavik ja see teeb haiget. Mõtlen küll, et ei maksa ennast piinata, aga loodan salamisi, et äkki jõuab mu muu füüsis ikka millaski kõrvadele järgi ka. Teine võimalus on muidugi, et jään kurdiks. :) Noh, igatahes peaaegu et sooviksin, et poleks kunagi viiulit mängima õppinud - praegu oleks ehk õnnelikum elu. Kripeldised on ikka väga võimatud taluda.

Kartsin, et juhataja kabinetis antakse mõne ebatäpse käärisoolo, vales kohas joodeldamise või Gagarini kaja eest peksa, aga saime hoopis praekartuleid, tilli ja flänžeriga, hästi delikaatselt.